Minu lemmik “gigant kokk” on  Joël Robuchon. Ajal, mil ma  Prantsusmaal õppisin (2001-2003) jooksis France3 pealt programm Bon Appetit Bien Sur, mida juhtis Joël Robuchon ja see oli saade, mida tuli kindlasti vaadata ja kui ei saanud hommikul kell 10.45 kodus olla, siis tuli asi kindlasti lindistada.  Mina võin öelda, et see saade tõi mind kokakunsti juurde.  Ja võin mingis mõttes öelda, et Robuchon on mu esimene õpetaja…paluks seda nüüd huumoriga võtta. Robuchon küll saates ise ei kokanud, vaid oli saatejuht (meie Lusika moodi saade, kus kokkamas käisid näiteks Anne Pic, aga mitte iial Ducasse :)) ja ta oskas nii soliidselt ja üleolekuta seda saadet juhtida, esitades küsimusi, mis vahel viisid mõttele, et see mees ei tea kokkamisest üldse midagi…. Ei mingit eputamist, enda upitamist. Muide saade oli  tehtud väga lihtsalt ja odavate vahenditega. Ühesõnaga, see mees on süüdi, et ma ka püüan vahel panni peale midagi panna.

Pärast 30aastat karjääri ja Michelini 3-tärne, teatab aastal 1996, tollal 51 aastane Robuchon, et tal on siiber ja ta läheb pensionile.  Pensioni põlv kestis täpselt 7 aastat ja aastal 2003. teeb Robuchon come-backi ja avab Pariisi vasakkaldal, rue Montalembert’il,  oma ateljee-  ehk siis L’Atelier de Joël Robuchon’i.  See on  pisike 36 kohaga U-kujulise baariletiga, avatud köögiga (ütleks et sushi-baari sisustusega) üsna lihtsa menüüga koht.  Reserveeringuid ei võeta, kõik toimub elavas järjekorras nagu Cal Pepis Barcelonas.  Ja ta põhjendus on selline (ajakirjast L’ Express 2009 aastal antud intervjuu põhjal, pilt samuti sealt):   La grande cuisine française m’emmerde… ehk siis maakeeli, mul on Prantsuse kõrg- gastronoomiast siiber- äärmuseni ekstreemsed toidud, tärgeldatud laudlinad, lauahõbe, 3 “garçoni” teevad ümber kliendi akrobaatilisi tantsusamme, et ühte praadi serveerida ja lõpuks stratosfääriline arve kliendile. Ja palun, jalutage mööda Pariisi 3 tärni restorane- nad kõik on pooltühjad!

2006 aaastal teatab sama härrasmees, et kõikide tunnuste ja standardite  järgi, on Euroopa Gastronoomia pealinn London, mitte Pariis. Kujutage ette pahameeletormi Prantsusmaal. Läks mitmeid aastaid, enne kui aru saadi, et ollakse loorberitele puhkama jäädud.

Robuchoni on palju süüdistatud selles, et ta ei ole patriootlik. Sellele süüdistusele vastab ta sama ajakirja intervjuus, et peab ennast Prantsuse Gastronoomia suursaadikuks välismaal ja arvab, et Prantsusmaa toodab parimaid toiduaineid maailmas ja  see on maa, kus on praegugi palju suure talendiga kokki: Ducasse, Gagnaire, Veyrat etc., aga arvukad välisreisid ja seal töötamine, on ta viinud arusaamisele, et Prantsuse Haute Cuisine on monument minevikust. Ja lisab, et ta ei taha olla upsakas, aga välisajakirjandus, on viimasel ajal positiivse ja uuenduslikuna Prantsusmaal esile toonud vaid tema ateljeed.

Samuti on Robuchon samal aastal kui Haute Cuisinist eemale tõmbus ehk siis aastal 1996 avalikult teatanud, et tema jaoks on Ferran Adria maailma kõige andekam kokk.

Samas ei pea Robuchon  World Top-50 restoranide võistlust mitte millekski ja isegi pigem ei sooviks seal nimekirjas figureerida. Põhjus lihtne:  Seda võistlust turundatakse kõvade kaubamärkide poolt ja  zürii hulgas on sadu liikmeid, kes pole jalgagi tõstnud ühtegi nimekirjas esitatud restorani, aga ikkagi hääletavad!  Ja seetõttu, on ta küll väga liigutatud, et näiteks tema Pariisi lihtne bistrot on nimekirjas saanud 18 koha, aga samas kui näiteksFrédéric Anton’i , kes on  kahtlemata üks säravamaid  uue põlvkonna loojaid, 3-tärni  restorani  Le Pré Catelan peakokk  Pariisis,   isegi ei kuvata top 50-s , siis pole millestki rääkida. Marketing ja suunatud poliitika!

Alain Ducasse on teist masti mees- tema telesse  “ei roni”.  Ta on öelnud, et vihkab seda, kuna vahet pole, mis sa seal teed, muutud sa teles iseenda karikatuuriks. Ja teine tema kindel põhimõte on, et kokk peab olema käsitööline, mitte telestaar….Sümpaatne samuti, kas pole? Lisaks tema kokakool kuhu võetakse õppima ebasoodsa sotsiaalse taustaga noori- samuti sümpaatne?? Kolm tärni kätte saada juba 30 aastasena ehk siis kulinaaria ajaloo noorimana- väga sümpaatne???… Lisaks sellele on see mees pühendanud ennast just Vahemere ja Provence’ i köögile ja see meeldib…

Tegelikuses muidugi tegemist mingi tagasihoidliku mehega ei ole. Viimasel ajal on ta saanud ka palju  kollase ajakirjanduse tähelepanud tänu oma noorele naisele, kes on taimetoitlane ja neil on nüüd 2 aastane poeg…siin nad ongi, pilt võetud ajakirja Gala weebilehelt:

Mida arvab siis see gigant, kes käib “praadimas” nii Sarkozile kui ka prints Albertile ja kelle Monako 3 tärni restoranis, Louis 15, odavamaiks roaks on pisuke salat, mis maksab 69 eurot, et Hispaania Nueva Cocina on möödunud Prantsusmaa Haute Cuisine’st?  Härra Ducasse pööritab selle küsimuse peale silmi ja kogunud ennast väga kiiresti, vastab, et ta jumaldab Ferran Adriat, aga kes need teised seal peaksid olema…kus on see Hispaania armaada, kes suudaks midagi vastu panna Prantsuse Kulinaaria ülemvõimule?   Meil on Robuchon, Gagnaire, Guy Savoy, vennad Pourcel’id, Jean-Georges Vongericten. Kes on neil?  Vot nii… siin paneks punkti.

Aastal 2003 kaebab Ducasse Robuchoni kohtusse, kuna avab samal aastal kui Robuchon avas oma ateljee, boulangépicier’i (aadress 73 Boulevard de Courcelles ja seal on maailma parimad vitello tonnato võileivad!!!)

Ta aga olevat tahtnud oma putkale samuti atelier nimeks panna ja selle ka patenteerinud, aga Robuchon olla ette jõudnud….

Igatahes praegu väidavad mõlemad pooled, et nende vahel mingit vaenu pole….

P.S. Mõlemil mehel on oma kulinaaria impeerium, restoranid Londonis, Tokios, New Yorkis, Monakos, Hongkongis jne. Mõlemad on avaldanud ka suure kokaraamatu-  Le Grand Larousse Gastronomique..(lisaks paljudele väiksemat mahtu raamatutele)