Jõudsin külmale kargele Eestimaale tagasi ja kuniks ma adapteerun siinsete külmakraadidega, isegi toas villased sokid jalas ja müts peas (sest aknast õues vaadates tulevad külmavärinad peale), on blogimine hea tegevus. Lisaks on mul ju kolme nädala jagu muljeid Brasiiliast ja Tšiilist, mis vajavad jagamist.

Brasiilia on kindlasti suur kontrastide maa. Kuna mul ei lastud omapäi ringi hulkuda, siis paraku jäid mul teravad kontrastid nägemata, samas  minu sõbranna ja ta sõprade elustiil on juba niigi suur kontrast meie igapäeva elule. Aga kui reisiteatmikud hoiatavad, et Sao Paulo on ohtlik, kuritegelik ja vägivaldne linn, siis kindlasti see nii võib olla, sest linn on ju hiiglaslik, aga jällegi, seal kus meie ringi liikusime, oli kindlasti 10 korda ohutum kui Tallinnas. Iga poe, restorani või asutuse ees on parkimismehed, kellele sa lihtsalt ulatad oma autovõtmed ja kes pargivad su auto ära- ükski paulistana ( Sao Paulo elanik)ei raiska oma aega ja närve, et mingit parkimiskohta ümbruskonnas otsida, vaid seda teevad selleks palgatud inimesed pisukese raha eest….ja keegi ei karda autovõtmeid visata võõrale inimesele…Restorani minnes annad rahulikult ära ka oma käekoti, et see ei segaks ja kott tuuakse sulle kohe kui sa seda vajad. Nii kui ma püsti tõusin, et WC-sse minna, jooksis juba meesterahvas minu käekotiga minu poole- teenindus on lihtsalt hämmastav!!!  Ma juba eelpool postituses mainisin, ei ole mina oma elus sellist teenindust näinud, kuigi olen ju ikka natuke ennegi käinud-näinud.

Või võtame näiteks teenijad…Loomulikult on igas majapidamises teenija (ma räägin  nüüd jällegi kodanikest, kes teatud linnaosades juba elavad) ja rikastes majapidamistes on teenijaid palju(nagu me oleme seebikastest näinud, nii ongi) ja teenija on loomulikult igas majas ja puhkusemajas, mis üks perekond omab…..Minu sõbranna rannamajas on ka aednik, kes käib nädalas korra. Perekond ei pruugi ise väga tihti oma rannamajas kohal käia, aga aednikul ja teenijal on võtmed, nemad käivad regulaarselt maja ja aeda hooldamas. Jällegi ei tule näiteks minu sõbranna Renata isal mõtegi pähe, et ta ei usalda võtmeid võõrastele inimestele.

Või mida mõtleb üks eestlane kui kuuleb, et meile rannamajja on saabumas külla Re onu oma lapselapsega. Onupoeg on naisest lahutatud ja seetõttu ei nähta lapselast tihti ja esimene emotsioon on ikka, et nii nunnu: vanaisa tuleb oma pojapojaga randa……Mis see aga Brasiilia mõistes tähendas, oli see, et üks jällegi heal järjel advokaadihärra võttis nädal aega puhkust, pakkis oma auto õlut ja sööki puupüsti täis, võttis lapselapse ja Bahiast pärit lapsehoidja kaasa ja saabus kohale….et hoidja käiks lapselapsega rannas kuni tema rahulikult palmi all õlut libistab (nagu allpool olevalt pildilt näha)

Aga teenijatega pole üldse enam lihtne nagu Re seletas, enamus tulevad nad kirdest ja on mingisse uude  poppi neonelipühalaste usulahku astunud, mis keelab neil mitte ainult endil joomise, vaid nende preester ei luba ka nn. “joodikute” tagant koristada…. Universal do Reino de Deus on asja nimi, üks rikkamaid kirikuid Brasiiliast, mis oma varanduse kokku korjanud just kõige vaesemate pealt. Renatal on vedanud, tema kodune teenija Anghela on veel vanakooli inimene ja harrastab vana usku ehk macumbat (mulle tundus küll, et see on selline woodoo moodi värk, kus inimesed spiritulistlike seansside ajal võivad transsi langeda), aga näiteks Ubatuba rannamaja koristaja Patricia enam veiniklaase kokku ei korja ja me pidime öösel enne magamaminekut kõik alkoholijäänused ise ära koristama, et teenija hommikul ei avastaks ja minema ei läheks.

Varsti jälle uued “heietused”….

Patrica nagu seebikatest nähtud, kannab teenija põllekest ja mütsikest

Lapsehoidja Ziida

Patrica ja Ziida on mõlemad neonelipühalased. Anghelast mul kahjuks pilti pole, nagu ei leidnud sobivat momenti, et teda pildistada. Aga ka Anghela on pärit kirdest, Bahiast, kes suurlinna tulnud teenijaks, abielus oma vanima tütre eksmehega, kellega koos kasvatavad tütre lapsi ehk siis Anghela on lastele korraga nii vanaema kui ema….milline seep !