Ma ei oska kirjeldada seda rõõmu, mis minu sisse tuleb kui ma näen kuidas  minu elukoha lähiümbrusesse üha uusi ja niivõrd toredaid söögi-ja joogikohti tekib. Tegelikult pole vaja enam linna minnagi, kõik on meil siin juba olemas:  Moon, F-hoone, Boheem,  Tops ja uustulnuk Kamahouse.

Topsi sattusime reede õhtul nn. ühele õhtusele dringile.. Oli ikka väga mõnus, see sumin ja õhkkond ja pianist ..Mulle nii meeldis, et lubasin härra omanikule, kui ta tahab natsa paremat veini klaasiga müüa, siis sellele kohale ma lubaksin  kindlasti  meie Tigu Picpoul’i  🙂  ( Loodan, et H. võttis seda heatahte avalduse, mitte müügijutuna, sest iga omaniku õudusunenägu on kõiksugu müügimehed, kes oma veini müüa tahavad )

Soo tänavalt koju jalutades, aga avastasime, et Kamahouse on lahti tehtud ja meil oli veel 30 minutit aega, et see kõige viimane vein juua.  Kamahouse’i  muljeid ei saa paberil edasi anda kuna tegemist on samas ka kunstigalerii ja õpitubadega, siis on vaja seda kõike ise näha.  Sellist kohta oli Tallinnas hädasti vaja ja  et see minu elukoha lähedale tehti, see on lihtsalt  õnn.  Kindlasti on eraldi vaatamisväärsused WC-d, nii kohviku poolel kui ka ateljee poolel. Perenaine oli väga lahke ja tegi meile veel keskööl  eksursiooni oma muinasjutulistes valdustes. Igatahes läksime me järgmine hommik kohe tagasi neljaviljaputru ja peekonit munaga sööma 🙂

See on koht kuhu saab tulla kogu perega-  lastel on oma mängunurk  ja  ka koerad on teretulnud! Koht on alles nädalakese töötanud ja vajab veel teeninduse käimasaamiseks väheke kokkujooksmist, aga selle koha võlu on muus kui teenindaja professioonalsetes oskustes.  Praeguse süsteemi juures, tekib sel majal otsekohe katastroof kui maja peaks ühel hetkel puupüsti täis minema- köök veab välja, aga teenindajad jääksid  praegu veel hätta,  oskused ja vilumus aga tulevadki kogemusega….Mind võib nüüd 17. novembrini vähemalt tihti seal majas näha, minu peal võib harjutada  🙂