Eile tekkis FB-s huvitav diskussioon ühe Eesti fine dining restorani väga halvast teenindusest, mis tundus pigem piilukaamera programmi stsenaarium kui tipprestorani teenindus. Tundus lihtsalt uskumatu ja samas ka kurb, et kas siis Tallinnas ei olegi tipprestorani, mille kvaliteedis saab kindel olla? Ma just kirjutasin, et Barcelona massirestoranides tuleb ette arvestada kehva teenindusega (arve tuleb ka kindlasti üle kontrollida ja kuna laud tuleb kiirelt järgmisele turistile vabastada, siis võidakse teie veel puutumata taldrik ära viia kui te WC-s olete ja muidu haaratakse taldrik eest teie viimase suutäie poolepealt) , aga ma võin pea anda, et tipprestoranis satub klient täiesti teise dimensiooni. Kulinaaria on Kataloonia jaoks rahvusliku uhkuse asi! Kui suveperioodil tuleb lihtsalt restorani probleemidest ka aru saada- tal pole kvalifitseeritud ajutist tööjõudu, siis fine dining restoran ei muutu ju grammigi suuremaks suve saabumisega.
Eile õhtul aga käisime me söömas Aveiros, meie kodu lähedal asuvas restoranis. Tegime päeval pea kogu linnale tiiru peale ja tutvusime restoranide ja tascade menüü- ja hindadega. Selles mõttes on väikelinnas lihtne- meil on kesklinnas umbes 20 restorani ja kõigil on pea üks menüü ja hinnad erinevad 1-2 euroga (on mõned Brasiilia restoranid ja 1 hiinakas on ka) Mis aga eilse restorani juures mind vaimustas, oli just teenindus. Tegemist oli üsna suure restoraniga: 2 saali+ siseõue terrass. Pakun välja, et 70 kohta+ terrass. Saali, kus oli 12 lauda (suuremad ja väiksemad), teenindas 1 kelner. Teine saal oli isegi pisut suurem, ka seal oli 1 inimene (terrass oli eile tühi kuna oli tuuleke õues) Köögis oli 3 inimest. Maja oli rahvast täis ja kõik sujus! Kelner aga oli tõeline proff- midagi ei unustanud ja jõudis ka ise kliendile vahepeal veini juurde kallata! Eks mina vaatan seda restorani toimimist veidi teise silmaga- kui ma näen, et seda mõõtu restorani köögis möllab 5-6 inimest ja 8-10 tükki kannab ette nagu Tallinnas kipub olema, siis ma hakkan kohe muretsema, et tööjõu kulud tapavad selle restorani ära või selline mass tööjõudu saab liiga vähe palka, et oma tööd hästi teha.
Täna lähme Portosse, vähe suuremasse linna teenindust proovima 🙂
Aga nüüd sujuvalt vürst Alberi pulmamenüü juurde. Palju seal siis teenindajaid oli, et kõik sujuks kuninglikult?
Tööl oli 285 professionaali, kes pidid teostama Alain Ducasse kirjutatud gala peo stsenaariumi. Ducasse´i assisteerisid Franc Cerutti (chef exécutif) ja Bruno Caironi (chef consultant). Lisaks neile 10 chef cuisiners, kelle kasutada oli omakorda 54 assistenti Monte Carlo SBM-st , 7 chef-pagarit, kel samuti 14 assistenti Monte Carlo SBM-st.
Teenindas 200 maître d’hôtel ´i (mida eesti keeli vist võib tõlkida peakelneriks, kuigi see pole päris täpne) chef de rang`i ja kelnerit.
Menüüd ei viitsi eesti keelde tõlkida, aga mulle meeldis, et oli 100 % Monako rahvusroogade ja kohaliku tooraine baasil koostatud..
Suupisteks näiteks Le Barbagiuan, mis on pisike täidetud pirukas, mida ka siniverelised peavad näpukesega haarama ja ilma nuga kahvlit kasutamata suhu pistma. Selle piruka ehk rissole sisuks oli lehtpeet spinat, porru, sibul,, petersell, basiilik ja majoraan ja see kogu segu oli veel omakorda seotud lambapiima ricotta, muna ja Parmigiano- Reggianoga.
Kala suupisteks pakuti mulet doré´d- arvan, et mulet doré võiks eesti keeli mingi kefali liik olla. Muide kalad olid väljapüütud Gérard Rinaldi poolt, kes on viimane järelejäänud Monako kaluriperekonna esindaja. Kala peakäiguks Poissons d’ici en fin bouillon aux goûts marins sõna-sõnalt tõlgituna “Siinsed kalad õhukeses puljongis meremaitsetega” Kaladeks oli vaagnatele laotud meripoisureid, kuulsaid San Remo krevette (gamberoni rossi di San Remo), beebikalmaare, seepiat, mille juures Mentoni sidrunilõigud, skorpionkala filee, kuld- merikoger, Püha Peetruse kala, kaheksajalad jne. jne.jne.
Veinid valis Alain Ducassei restoranides töötavav peasommeljee Gerard Margeon ja restorani Louis XV peasommeljee Noël Bajor. Veinid olid järgmised:
Western Cape Chardonnay, Cuvée Anaïs 2009
Bellet, Le Clos, Le Clos Saint Vincent 2009
Bellet, Cuvée Baron G, Château de Bellet 2008
Château d’Yquem 1996
Põhjalikku menüüd saab lugeda siit
millises tallinna tipprestoranis siis see probleem esines ja mis juhtus?
Kuna see vestlus käib FB-i sõprade ringis, siis ma ei hakka avalikul lehel restorani nime ära tooma. Esiteks mu jutu teema oli globaalne teeninduse allakäik, mitte ühe restorani näide. Ütlen vaid niipalju, et minu jaoks oli suur üllatus ja nördimus seda kuulda, sest restoranil on siiski väga hea maine olnud.
Tihti ei ole ju restorani töötajad allakäigus süüdi, vaid omanik, kes on kunagi ambitsioonika ettevõtmisega alustanud ja siis kui see projekt sisse ei too, jätab restorani omapäi tegutsema. Ju siis Eestis ei ole klienti piisavalt.