On 2 kohta Peipsi ääres kus ma korra aastas ikka söömas käin. Ei ole nad miskit erilist, et peaks ekstra kohale sõitma, aga need kes Peipsi kanti armastavad ja nagunii seal oma vabu päevi veedavad, satuvad ka välja sööma ja ausalt öeldes: valikut suurt ju polegi….
Üks koht on Kauksi rannas olev söökla, mis on sõna otseses mõttes söökla, millel ka(minu jaoks) ilusaima vaatega väliterrass Eestis. Pärast kuumal liival peesitamist ja karastavat suplust maitseb ka hakkkotlett, mille juurde kefiiri saab rüübata. Männi all istumine ja järvele vaade korvab ka kastmeks pakutava nn. roosa kastme: ketšupi-majoneesi segu.
Kuna söökla ülesanne on pakkuda suvitajatele odavalt ja kiiresti süüa, siis ma olen loobunud ka unistustesse laskumast, et kui vahva oleks sinna teha üks restoran, sest selle järgi pole peale minu kellelgi teisel vajadust…
Kolkja restoranist olen ma samuti keeldunud midagi arvamast, sest loomulikult ei meeldi mulle see steriilne maja ja akna ees pitskardinale lisaks hirmu tekitavast materjalist juberoheline kardin, mis näeb välja nagu Hobbyhalli kataloogi kaup. Aga kuna ka see võibki olla tänapäeva vanausuliste stiil ja kajastab selle koha inimeste maitset, siis ei kobise mitte üks sõna, et oleks võinud olla nii või naa. Tähtis on see, et leidus üks aktiivne inimene ja tegi sellise asja ära. Et küla on elus ja ei hakka välja surema. Ei ole ma ka toitude kohta kunagi miskit kobisenud, sest ütleme ausalt: toit on odav, mis siin ikka kobiseda. Ka odavat toitu võiks ju väheke kobedamalt taldrikult serveerida, aga see ka pole oluline ja oluline ei ole, et veinivalik on Kagor ja Santa Barbara. Kirjutada tahtis ma hoopis oma suuravastusest: ka selles söögikohas serveeriti tsaari koharooga roosa kastmega! Ketšupi-majoneesi kaste on eestlaste rahvuskaste!
Natuke oli kurb, et teenindus oli küll kiire, aga kliendile mitte mingit tähelepanu ei pööratud. Naisterahvas tegi baarileti taga oma tähtsat tööd ja ei pidanud vajalikuks silmi tõsta ja kasvõi noogutada kui inimesed sisse astusid. Kuna tegemist pealkirja järgi restoraniga, siis ma ei tahtnud nagu diskole tulnu suvalisse nurka istuda ja arvasin, et tuleb oodata kuni lauda juhatatakse. Äärepealt oleks lauast ilma jäänud selle ootamise peale, sest tuleb sisse astuda ja kohe istuma prantsatada lauda, mille leiad…. Kuna keegi midagi ei organiseerinud, siis istusidki suures lauas kuhu 6 inimest mahuks 2 inimest ja 4-s lauas 5 inimest lisatooliga. Ma mõtlesin selle üle, et kas sellises maakoha restoranis, mis ikkagi suve hooajal hästi töötab, vajaks mingeid standardeid a la: ütle sissetulijale tere, uuri välja kas ta soov on süüa või juua( kas tal on reserveering), proovi viia menüü 3 minuti jooksul, küsi menüüd andes, kas kliendid sooviks kohe väikse apero teha etc. Vaadates publikut, siis neid inimesi oleks järsku selline käitumine pigem hirmutanud.
Teenindaja kiituseks peab ütlema seda, et ta oli üksi terve saali peale, saal oli rahvast täis, jutualdis ta ei olnud, aga tööga sai hakkama. Ise nüüd mingi aeg jätaks koha külastamise vahele ja salajas loodan, et tuleb mingi meeldiv areng (näiteks roosa kaste on asendatud kasvõi rohelise sibula-hapukoore kastmega, mis tunduks nagu rohkem teemas olema)
Muide uhhaa oli superhea! Igasugu kalaseljankad ei ole miski Peipsiääre toit! Kalapelmeene võiks ka mitmepeale ühe portsu prooviks võtta, sest nad on väheke maitsetud. Need, kes armastavad magevee kalu, neile soovitan latikat või koha vanausuliste moodi. Ma ei teagi, miks ma seekord tsaari koharoa valisin….
Foto leidsin aastast 2008 november:
Tigu Tegemised 
Deja vu! Kolkjas nii ongi, nagu kirjutad. Teenindaja annab mõista, et eriti teretulnud ei olda. Aga kuna olime rattamatkal ja ilm oli jubepalav, siis kolm kiiret õlut tegid olemise meeldivamaks. Söök oli nagu oli. Aga kant on lahe, ridakülad jne, eriti rattaga kulgedes.
Ja veel deja vu! Kärdla rannapaargus kukkusid kõrvad ikka lonti küll kui prae asemel kuhi hiina kapsast toodi.
Nende deja vu`dega tuli mul nutt peale praegu:) Miks kurat küll arvatakse, et inimestele maitseb see saepuru? Mina küll ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes sööks hiinakapsast.
Aga kui sinna kanti juba asja siis tasub kindlasti külastada Lümanda söögimaja. See koht on küll tõsine pärl. Parima koduse kalasupi, noti ja tuhlipudru, jahupallide ja pannileivaga. Ehtne ja aus saaremaa toit, teenindus on väga naljakas aga kindlasti mitte vihale ajav, selline kodune ja ega seal ei ootagi ju midagi muud. Esimest korda tehti veinipudel lahti ilma katet maha võtmata, lihtsalt keerati korgitser sisse ja tõmmati kork välja. See oli veel selline koduperenaiste stiilis kahe sangaga avaja ja väga armsad krobelised katte ääred jäid kaunistama pudelit:) edaspidi olen palunud ise neid avada. Aga kuna veinivalik piirdub seal samuti Eesti kõige enam müüdud “veinidega” siis tasub proovida hoopis nende enda õunamahla näiteks.
Ma kardan, et paljud söögimajade pidajad ise teevadki kodus hiina kapsast salatit, sest arvatakse et see on peen ja välismaine asi,(keegi Tallinna sugulane ükskord tegi peent salatit hiina kapsast ja makrast! ) Ma püüan ikka ka seletada, et tehku kasvõi vanaaegset salatit kurk-tomat-sibul hapukoore ja tilliga, aga see põle ju peen…