Nädalavahetus Barcelonas

Selle nädalavahetuse eest tahan ma tänada nii palju inimesi, et kui ma nad kõik ette loeks, muutuks see sääraseks tänukõneks nagu ma oleks Oscari saanud. Aga et meie suurim varandus on meid ümbritsevad sõbrad, seda pean ma ära mainima küll. Esiteks Maarja ja Tanel, kes minu eest 3 päeva pliidi taga toimetasid ja siis Kadri, kes oli nii kena inimene ja üldse piletid Barcelonasse leidis. Mina olin juba kindel, et siit Tallinnast ei ole võimalik kusagile sõita, et sa pool päeva kusklil lennujaamas ei vedeleks…

Kuna kõik inimesed on Barcelonas käinud, ei hakka ma õhkama tapas-caña- Bouqeria- Gaudi ja oi, maasikad olid valmis, teemal.
Olen aastatel 2000-2005 väga tihti Barcelonas nädalavahetusi pidanud, seetõttu tahaks esmajärjekorras rääkida, mis on Barcelonas see, mis mulle ei meeldi ja mis just seekord väga silma paistis.
Mulle nimelt ei meeldi see, et enamusse hotellidesse ja restoranidesse on tööle võetud India ja Pakistani inimesed, kes kindlasti on odav tööjõud ja teevad oma tööd kohusetundlikult, aga ei sobi see nende koogutav-alandlik ja libe teenindus põhjamaisele inimesele. Loomulikult ei tööta neid kuulsates restoranides ja tapasbaarides nagu Los Caracoles või Cal Pep või siis tärnirestoranides. Või kui töötavad, siis on nad korraliku koolituse läbinud ja ei häiri. Aga kui päevasel ajal tuli tuju ikkagi korraks maha istuda, päikest nautida ja klaasike cavat teha, ujus alati selline libe sell kandikuga ligi. Kuhu on jäänud hooletud ja ülbed katalaanid, kes ei pingutagi mingit keelt rääkida? Mulle nad meeldivad rohkem!
Reede õhtu oli meil planeeritud veeta Barceloneta linnaosas ühes toredas rannaäärses restoranis (Salamanca nimeline), kus bellota singid ripuvad peakohal ja peremees lohistab susse järgi kui kõnnib ja pakub alati oma “valmiskeedetud” ürdinapsu digestiiviks. Juhtus aga nii, et mu reisikaaslasele lõi tohutu valu jalga ja me pidime 300 meetrit enne sihtkohta maha istuma…
Olime jõudnud Barceloneta turu juurde, kus asub linna vanim sadamakõrts aastast 1763. Koha nimi Can Ramonet ja see on koht kuhu ei peaks minema. See vanim sadamakõrts toob kohale palju turiste- toit on kallis ja üks kehvemaid, mis me saime (kallis ka veel) ja pooled teenindajad pruunid libedad poisid!

Väga head muljed on aga seekord Los Caracolest (Tigu), mis veel aastaid tagasi oli nii rahvast täis ja teenindus käis stiilis, et turistile kiirelt toit ette ja võimalikult ruttu laud vabastada- siis nüüd oli asi inimlik ja me saime laua vaatega köögile. Barcelona Tigus peab klient köögist läbi minema, et lauda jõuda. Me Kadriga mõtlesime just Eesti ametnike peale, kes arvaksid, et see on täiesti lubamatu….isegi kui koht ajalooline on..

Cal Pep’i, La Bouqeria ja moodsa kokakunsti restorani Manairó kus peakokaks Jordi Herrera muljeid jagan tulevikus

Advertisements

4 responses to “Nädalavahetus Barcelonas

  1. Ma ise nii väga vapustatud tagasitulekust pole. Selle 4 päevaga harjus nii ära, et lund ei ole ja õues saab isegi kohvi juua 🙂

  2. no mul tuli täna kolleega +40st. ja laksutas terve päeva hambaid töö juures, kui päike aknast paistis ja aken lahti oli, sest nii soe

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s