2008 aastal on ameeriklased valmis saanud toreda veinifilmiga, mille esilinastus oli 2008 aasta Sundance Film Festivalil. Meile näitadi seda American Airlines-is London- Chicago reisil.
Film räägib legendaarsest 1976 aasta Pariisi nn. veinide pimetestingust, mille korraldas inglane (sommeljee ja veinipoe omanik) Steven Spurrier, keda filmis mängib Alan Rickman. Steven tõi Pariisi kõrge kohtu ette (veinikriitikud, parimate restoranide sommeljeed jne.) sel ajal Euroopas pea et tundmatud California Napa Valley veinid ja 1976 aastal juhtus siis selline asi, et Chateau Montalena (Napa Valley) Chardonnay võitis selle pimetestingu…
Film on veinisõbrale puhas rõõm- ilusad kaadrid, mõnus huumor, ilusad noored inimesed etc. Lisada tahaks vaid seda, et meil, Chateau Montalena Chardonnayd Ameerikas oleku ajal, ei õnnestunud leida. Chicagos ühes veinipoes nägime 2000 aasta Cabernet Sauvignoni, mis maksis 125 dollarit, aga me jahtisime- filmi mõju all olles, ikka seda õiget. Siis proovisime leida selle filmi DVD-d , et kõikidele meie kallitele veinisõpradele kinkida, aga ükski pood polnud sellest filmist midagi kuulnud( nagu ka veinimüüjad veinist miskit kuulnud polnud- Ameerika!) Aga Amazon. com´is film olemas…….Siin väike treiler ka filmist.
Tigu Tegemised 
Heameelega annan- mul läheb lõpetamiseks veel paar päeva…seda raamatut tuleb ju lugeda ja siis Markole ette lugeda, et koos naerda jne…. ehk võtab kauem kui tavaline book…
panin neli clarke’i ka oma raamatutellimusse, ma nimelt tellin puhkuse jaoks raamatuid.
Väga tore raamat puhkuseks on ka Clarkson- For Crying Out Loud (volume3) Marko ostis Londonist endale selle raamatu puhkuseks(Clarkson on Top Gear-i saatejuht ja raamat on tema kokkukogutud artiklid Sunday Times´st, kus tal on oma veerg)
Hmmm. Ma juba selline eakas provva, et eelistaksin pigem Mayle seltsis pastis’d timmida, kui Clarke’iga suletud ruloode taga teadagi mida teha. Kui Mayle oleks 25 a noorem ja pungil testosterooni täis, siis kirjutaks ta ehk samamoodi. Mina aga jätsin teise osa kusagil esimese kolmandiku peal pooleli.
Mulle meeldib räme nali, näiteks kui Mayle kirjeldab oma tõredat jahipüssiga laulatatud naabrit, aga mitte kui Clarke oma järjekordset kepijuttu alustab. Või mai tea, mis mulle seal nii väga vastuvõetamatuks jäi… (jessuke, ma kõlan nagu kibestund vanamoor!)
Äkki ma pean mingi topelt trou tegema ja siis uuesti üritama.
A Clarksoni kärusse roniks ma pikema jututa 🙂 Ilmselt on Mayle ja Clarkson rohkem minu tüüp.