Kuna meile on kohe prantsuse sõbrad külla saabumas, tuli mulle meelde üks rahvusroog nende piirkonnast- Nimes´st.  See roog on kõige kummalisem asi, mida ma söönud olen, aga huvitav on see, et kindlasti ei saanud ma pärast esimest korda söömist öelda, et see midagi erakordset on, aga alati kui ma sinna kanti satun, ikka korra seda rooga kuskil tellin. Viimane kord sõime seda Montpellieri raudteejaama restoranis oodates oma TGV-d, mis oli ühtlasi meie puhkuse lõpp.

Eesti keeles võib vist selle kohta öelda tursapüree; oma väljanägemiselt meenutab ta kartuliputru. Algab ta tegemine täpselt nii nagu me Paouloga Portugali stiilis turska tegime- tursast soola välja leotamisega ja järjekindlalt selle vee vahetamisega. Provence elust kirjutaja Peter Mayle on kunagi oma raamatus kirjeldanud, et see roog ei sobi tegemiseks inimestele, kel pole aega ja kipuvad unustama. Keegi monsieur Ramadier lausa leiutas mooduse, kuidas kala vee vahetamist mitte unustada- nimelt asetas ta oma soolatursa WC poti loputuskasti, nõnda sai kindel olla, et vesi vahetub regulaarselt…

Soolavaba turska keedetakse väheses vees tasasel tulel kuni ta on pehmenenud, fileerida, tükeldada. Samal ajal tuleb kuumutada õli ja piim eri nõudes. Kui õli on kuum, lisada tursk ja kloppida puuulusikaga. Lisada veel õli ja piima vaheldumisi,  segu koguaeg kloppides.  Seejärel lisada purustatud küüslauk. On ka variant, et pooleks lõigatud küüslaugu küünega hõõrutakse sisse kauss, millesse roog asetatakse.

Kui peaks minema selle roa kokkamiseks, teen kindlasti pilte! Praegu üks Googlest leitud pilt

scally.typepad.com/photos/uncategorized/2008/…