Aprill ja mai on suurim maasikamüügi hooaeg.

Kirjutasin siinsamas blogis oma esimese mureliku loo Huelva maasikaistandustest 2015. aastal. Artikkel siin. Olin külastanud Andaluusiat mitmeid kordi ja see, mida nägin ja hiljem uurisin, vapustas mind ja vaevas aastaid: hiigelplastkasvuhoonete linnakud, plastkatte all kasvanud maasikad, räiged pestitsiidijäägid, orjastatud tööjõud – ja see kõik jõuab supermarketite lettidele ilusas pakendis, hinnaga, mis peaks igaühes küsimusi tekitama.

Viis aastat hiljem, 2020. aasta veebruaris, andis ÜRO Hispaania valitsusele raporti, kus olukorda Huelva töölislaagrites nimetati “maailma halvimaiks, mida ekspert Philip Alston eales näinud on”. Seal ei töötanud põgenikud, vaid sihilikult ekspluateeritud sisserändajad Marokost ja Sahara-tagustest riikidest, kellel puudus igasugune kaitse ja juurdepääs teenustele. Sellest kirjutasin siin Ja nüüd, kümme aastat pärast mu esimest kirjutist, küsin uuesti: kas midagi on muutunud?

2025: samad marjad, samad orjad?

The Guardian ja Ethical Consumer avaldasid hiljuti raportid, mille põhjal võib öelda: vähe on muutunud, süsteem on lihtsalt muutunud rafineeritumaks.

„See ei ole üksik farm ega juhuslik tööandja – see on levinud kogu Hispaania suurima ekspordipiirkonna ulatuses,“ kirjutab The Guardian 2023. aasta artiklis.

Töötajate igapäeva iseloomustavad lood, mis kõlavad nagu kaasaegne orjandus: päevapalgad alla seadusliku miinimumi, sunnitud ületunnid, passide äravõtmine, seksuaalsed teened töö eest, ja elamistingimused, kus vett ega elektrit ei ole. Inimesed elavad kastidest ja kasvuhoonete kilejääkidest kokku klopsitud barakkides, kust vihm läbi sajab ja kuhu keegi ametnikest ei satu.

Hosein, üks töölistest, rääkis, kuidas ta pidi puhastama kasvuhoone katust ilma igasuguse kaitseriietuseta: “See on nagu tsirkus. Mul pole kiivrit, vööd ega erijalatseid. Mitte midagi.”

Maria ütles: „Paljud tahaksid rääkida, aga nad kardavad.”

Aziza, 53-aastane dokumentideta naine Marokost, käib iga päev farmist farmi, lootes tööd saada. “Kuna mul pole pabereid, ei ole mul õigust kaebust esitada.”

Mõned juhid on nõudnud naistelt seksiteenuseid töö saamise eest. Teised on keeldunud haigetele arsti kutsumast või nõudnud selle eest altkäemaksu. Mõned töötajad vallandatakse, kui nad proovivad õigusi nõuda või ametiühingusse astuda.

Tööprogramm, mis seob vaikimisega

Hispaania ja Maroko kahepoolne tööprogramm toob igal aastal tuhandeid hooajatöölisi Huelvasse. See programm seob töötaja ühe tööandjaga – töökoha vahetamine nõuab valitsuse luba. Tulemus? Süsteem, mis võimaldab seaduslikku sundi. Naised on eriti haavatavad, sest neid valitakse selle alusel, et nad “naaseksid kindlasti” – näiteks peavad nad olema emad vanuses 25–45.

Euroopa odav puuviljaaed – orjatöö hinnaga

Ethical Consumer raport toob esile, et peaaegu kõik suuremad Briti supermarketid – Aldi, Lidl, Tesco, Sainsbury’s, Asda, Waitrose, M&S – on seotud Huelva ja Almeria farmidega.

• 60% jaanuarist-märtsini UK-s müüdavatest maasikatest tuleb Huelvast.
• 1/6 talvistest tomatitest pärineb Almeriast.

Ja see pole ainult tööeetika küsimus.

Doñana rahvuspargi häving: punaste marjade kõrbed

WWF ja mitmed looduskaitsjad hoiatavad, et intensiivne kastmine tapab Doñana rahvuspargi, mis on olnud UNESCO maailmapärandi nimekirjas alates 1994. aastast.

2023. aasta kevadel oli seal alles vaid 90 000 rändlindu – võrreldes tavapärase 470 000-ga. Paljud laguunid on kuivanud, osad igaveseks kadunud. Peamine süüdlane pole ainult kliima, vaid põhjavee liigkasutus – eriti maasikakasvatuseks.

Huelva ümbruses on ametlikult 8000 hektarit marjakasvatust, ent WWF hinnangul sellele lisandub veel 1500–2000 hektarit ebaseaduslikult kaevudest kastetavat põldu. Need kaevud imevad välja vee samast põhjaveekihist, millest toitub Doñana laguun.

Hispaania valitsus tunnistas 2021. aastal, et Doñana põhjavesi on “ohus”. Ometi soovib Andaluusia piirkondlik valitsus need kaevud nüüd tagantjärele legaliseerida. Vastuseks on looduskaitsjate nördimus – ja õigustatult.

Mida arvab, sellest Euroopa Nõukogu? https://www.theolivepress.es/spain-news/2023/06/13/the-european-council-denounces-labour-exploitation-in-andalucias-huelva-strawberry-farms/? Nad väljendavad oma “suurt muret” ja see suure mure väljendamine igasugu organisatsioonide poolt on kestnud 25 aastat!

Euroopa Nõukogu on teravalt kritiseerinud Hispaaniat kehvade töötingimuste pärast Andaluusia Huelva maasikafarmides.

Asutus paljastas tööjõu ekspluateerimise oma aruandes pärast seda, kui eksperdid külastasid eelmisel suvel Andaluusia maasikapõlde.

Uurimine näitas, et seal töötas ligi 1000 inimest, kellest enamik olid Aafrika immigrandid ilma töölubadeta.

„Nad elavad plastist tehtud onnikestes, kus puudub juurdepääs joogiveele, elektrile või kanalisatsioonile,” seisab aruandes.

Selles rõhutatakse: „Mitmed töötajad võivad olla tööjõu ekspluateerimise ja isegi inimkaubanduse ohvrid. Nad töötavad rohkem tunde, kui on lubatud maksimaalne norm, ning saavad alla miinimumpalga. Mõnikord ei maksta neile üldse.”

Euroopa Nõukogu lisab veel, et mõned naisest korjajad (umbes üks üheksast) võivad samuti olla seksuaalse ekspluateerimise ja soopõhise vägivalla ohvrid.

Hispaania valitsus on avaldatud info pärast muret tundnud.(naerukoht! nende sotsialistlik valitsus teab sellest juba 25 aastat ja vastab, et „Oleme olukorra pärast väga mures ning meetmeid selle ennetamiseks rakendatakse edasi.”

Hispaania on Euroopa puuviljaaed, mille väetiseks on hirm

Veerand sajandit kestnud „sügav mure“ pole muutnud fakti, et Hispaania maasikaväljade taga ei ole mitte romantiline päikesepaisteline maaelu, vaid kaasaegne orjatöö. Ekspluateeritud tööjõud, mürgitatud loodus, kunstlikult pehme tekstuuriga plastmaasikad.

Teadlik, seadustatud ja turustatud ärimudel, mis elab hirmust, vaikimisest ja turusurvest. Mitte üksik rikkumine, vaid igapäevane norm.

Kui näed supermarketis punast marja, mis maksab vähem kui kohalik kartul, siis tea: selle hinna on keegi juba maksnud. Oma tervise, väärikuse või lootusega paremale elule.

Kui sa sööd Huelva maasikaid ja su käsi ei värise, siis sa kas ei tea – või sa ei hooli. Ja kui me ei hooli, oleme kõik osa probleemist.

Meie uus põllumajandusminister tahab keelustada puurikanad. Väga õige. Aga kas me ei peaks enne küsima, kuidas me kohtleme inimesi, kes meie toitu kasvatavad?

Pärast kõiki raporteid, tunnistusi ja reportaaže ei ole enam võimalik teeselda, et me ei tea. Ainus, kes veel midagi muuta saab, on tarbija.
Sina, mina, meie kõigi ostukorv.