Portugali poeet Raul Brandão on öelnud , et Flores on midagi enamat kui saar; see on elav luuletus, kutse aeglustada, luua ühendus loodusega ja nautida elu lihtsaid ja sügavaid naudinguid. Flores sosistab oma saladusi neile, kes kuulavad, ja vastutasuks annab see rahu, imestuse ja ajatu ilu, mida suudab pakkuda ainult loodus. Oma raamatus “Tundmatud saared” kirjutab ta Florese kohta vaid ülistavaid sõnu, ma ei oska nii luuleselt kui Brandão kirjutab, isegi tõlkida, aga teen proovi:

Florese haljendav hiilgus saab vaid lummata. Maastik on siin kui kunstniku lõuend, maalitud tuhande rohelise varjundiga. Lopsakad metsad, lainelised niidud ja dramaatilised kaljud kaunistavad seda saart nagu igavese kevade kroon. Loodus avab igas suunas oma meistriteoseid: järskudelt kaljudelt voogavad alla kosed ja taevasinised järved peegeldavad taeva pidevalt muutuvaid meeleolusid.

Kuid metsik, taltsutamatu rannajoon on see, mis külastajat tõeliselt lummab. Justkui jumalate endi kujundatud karmid kaljud tõusevad järsult rahutust merest, luues koobaste ja grottide labürindi, kus merehääl kostub kummitava kajana. Mere soolane lõhn ja lainete muusika püüavad väsinud reisijat ära meelitada.

Kui päev alistub õrnalt ööle, on kesksel kohal saare taevane teater. Floresel on Euroopa puhtaim ja tumedaim taevas, mis teeb sellest tähevaatleja paradiisi. Taevas ärkab ellu koos taevakehade, planeetide ja langevate tähtedega, pakkudes taevalikku balletti, mis alandab hinge ja tuletab meelde meie kosmilist tähtsusetust.

Seega, kui olete avastamas Florese karme radasid ja looklevaid teid- laske oma meeltel olla teejuhiks. Laske õitsvate hortensiate aroomil, tuulte serenaadil läbi sõnajalgadega kaetud küngaste ja ookeani halastuse maitsel imbuda oma hinge!

See on tõeliselt kaunis tekst, kirjutatud 100 aastat tagasi. Kõigele võib ka tänasel päeval alla kirjutada, kuid eks tuleb lisada, et kogu see suur rohelus on tingitud niiskusest, vihmast ja ududest. Ilm võib Floresel päeva jooksul mitmeid kordi väga järsult muutuda ning seetõttu parimad kuud reisimiseks siina on juuli kuni oktoober. Mina käisin septembri alguses, vihma ei sadanud, kuid tugeva tuule tõttu tühistati mu tagasilend, nii, et jäin saarele 2 päevaks kauemaks kui planeerisin. Ka sellega tuleb arvestada!

Kui veel aastat 5 tagasi, oli saarel ühe käe sõrmedel loetav arv söögikohti, siis nüüd on neid ikka rohkem, kahjuks on ka rämpstoidu suunas seitsmepenikoormasaabastega edasi liigutud ning pizza ja burger on saarel tavaline nähtus. Pigem oli probleem leida värsket kala ja mereande ja teisi Florese saare traditsioonilisi toite.

Restoranid pakuvad kala kûll ja ma sõin palju igasugust eksootikat, millede nimed otsetõlkes oleksid papagoikala, suur merevaik-kala, juudikala, Atlandi koljat, mustsuu.

Kuid lõpuks võin 100% kindel olla, et sõin värsket kala, vaid korra- restoranis Moreau, kus kalur tõesti astus korvitäie papagoikaladega sisse ja oli ikka maitsev küll. Kahtlema panid restoranide püsimenüüd – kuidas nad saavad garanteerida, et neil just seda kala kalur toob. Söögikohad puiklesid mu küsimusele ikka vastu, et ei-ei, neil on kõik kohalik kala- ja seda ma ei väitnudki, et kala kohalik pole. Kuid suurte kalade tükid ja fileed on neil ikkagi sügavkülmas!

Käisin 5 päeva jooksul âra oma 10-s söögikohas ja kõige ehedam oli põhjarannikul, Ponta Delgada nimelises asulas olev O Meireles söögimaja. Seal oli aga väga vilets vein. Kohe üsna joodamatu! Oleks olnud Assooride vein, oleks veel andestatav, aga mandrilt osta sellist sõnnikut on topeltpatt!

Flores on matkamise saar, enamus loodusobjektidele ei saa autoga ligi, et autoaknast pilt teha, seega õhtuks on kõht tühi ja sööd tänulikult ära, mida iganes sulle ette antakse ja tänad õnne, et üldse restorani sisse said, aga ikkagi mind tegi kurvaks, et nad on rämpstoidu saarele toonud. Veel tegi kurvaks, et enamus ärisid ja söögikohti ei pidanud kohalikud, vaid paremal juhul mandrilt tulnud portugallased, kohtasin ka paari Madeira saarelt saabunud noormeest, halvemal juhul tegid businessi üleüldse hiinlased või ladinaameeriklased. Hiina träni pood, on otse lennujaama vastas ja seal kõrval asub kohe restoran Macau, kus pakutakse Hiina kööki. See ei tundu õige asi! Linna supermarket, mis asub väga lähedal Inatel Flores hotellile, ikka täiega üllatas oma valikuga. Riiulid olid täis Prantsuse “Presidente” kaubamärgi juustutooteid ja Assooride juustuvalik olematu! Assooridelt, tuleb ju põhiline juust ka Mandri-Portugali. Florese saarel kahjuks juustuvabrik ongi hingusele läinud, toodetakse vaid toorjuustu, aga Sao Jorge, Terceira, Faiali saare juustud?

Kuigi Florese inimesi peetakse sõbralikeks, tundub et restoraniäri ja teenindus neile ei istu. Võiks isegi öelda, et teenindajad ei oska oma tooteid müüa ja on haugi mäluga. Küll aga mis puudutab igat sorti paadireise ja loodusmatkade giidimist, siis selles osas mul küll ühtegi etteheidet ei olnud.

Step-by-Step mu 5 päeva Floresel ja Corvol

Päev 1 – saabumine

Ma saabusin Floresele laupäevasel päeval. Saabumiseks ongi tegelikult vaid 1 võimalus- Sata Airlines.

Mandrilt otse Floresele midagi ei lenda, tuleb saada kõigepealt mingile suuremale saarele. Mina tulin Terceira saare kaudu. Terceira on mulle väga südamelähedane saar, kuid peab ütlema, et Floresele saabudes, ikka jäi juba lennukiaknast rannajoot vaadates hing suurest ilust kinni! Siin on see miski, mida ükski teine saar ei paku.

Lennujaam asub Santa Cruz das Floresel, praktiliselt keset asulat. Hotellidesse on kõndida max 600 meetrit. Kaugematesse asulatesse minekuks on olemas taksod ja reis maksab umbes 20 euri kui lähete kas saare põhja- või lääneosasse. Autorent on kuidagi mõttetult kallis.

Esimesel ööl ööbisin Inatel Floresel- kena hotell, mis jääb lennujaamast väljudes vasakule, jääb asulakeskusest küll nii 1,3 km kaugusele, kuid hotellitoast on lummav vaade Corvo saarele, hotellist alla ookeani poole jalutades, jääb vaalamuuseum, mille pilet maksab 1 euro ja oli huvitav ülevaade saare kunagisest olulisest majandusharust- vaalapüügist ja vaalarasvast ja muudest kehaosadest erinevate toodete valmistamise protsessist.

Kohe vaalamuuseumist nii 100 meetrit edasi jalutades asuvad looduslikud basseinid ja seal tegin ma oma esimese supluse! Milline läbipaistev vesi ja kui soe!

Hotelli restoran on ülepaisutatud hindadega ning seal süüa ei tasu. Esimeseks õhtuks aitas restorani Moreu, mida peetakse saare parimaks kalarestoraniks(aga sellele ma ei julgeks küll alla kirjutada) reserveeringu teha hotelli adminn. Tema kaudu sai ka taksot tellida.

Päev 2- paadiga Corvole

See oli kõige toredam ja meeldejäävam päev mu reisist. Juba see, et ma ei pidanud oma sünnipäeval külalisi vastu võtma või ennast “lille lööma”, et välja minna, vaid sain pühendada kogu päeva iseendale, oli luksus.

Corvost ülevaatlikult olen kirjutanud siin

Paadisõiduks Corvole, peab enne helistama mõnele firmale, kes paadisõite korraldab. Lennujaama infopunktist saab voldiku kõikide telefoninumbritega ja lennujaama vastas on kohe ka kõiksuguseid loodusmatku ja seiklusi korraldava firma Experience Oc , kelle kaudu saab paadireisi kokku leppida.

Üldjoontes on teil vaja saada mõne väljuva paadi nimekirja, hommikul kella 8.45 minna Cais das  Poças sadamasse ja kella 9 paiku väljub rida erinevate firmade paate. Eriti õnnega olete koos, kui satute kapten Carlose paati, sest Carlos oskab suhelda delfiinidega. Veidi enne Corvo saart, jääti paat seisma, mootor lülitati välja ja Carlos hakkas vilistama. Paari minutuga saabusidki delfiinid ja andsid meile ilusa etenduse.

Corvol ootavad ees mikrobussid, mis viivad üles caldeira juurde. Seal saab ümber järve matkata ja bussid tulevad 2 tunni pärast järgi. Mina käisin üleval ära, väga udune oli ja sõitsin kohe juhiga alla tagasi, sest mind huvitas saare ainus asula- Vila Nova do Corvo. Oli kindel plaan külastada käsitöökoda kus tehakse kuulsaid Corvo puulukke ja osta endale Corvo saare meremeeste barett. Ühtlasi teha ka kohalikus restoranis üks lõunasöök ja üldse veidi inimesi vaadata. Puuluku töökoda töötas, paraku oli saare viimane lukumeister surnud 6 aasta eest, siis oli töökoda paar aastat tühjalt seisnud ja aasta tagasi saabus saarele Ungari juurtega noormees Iirimaalt, kes pühale üritusele hinge sisse puhub- valmistab suveniirlukke, päris ukselukke ja korraldab õpitubasid. Tema Fb leht. Ta on ka vist saarel ainuke inimene, kes inglise keelt räägib. See on haruldane, sest Assoori saared on ajalooliselt tihedalt seotud Ameerika ja Kanadaga ning inimesed reeglina räägivad siin head inglise keelt. Enamus assoorlasi on juba aastakümneid kasvanud üles nii, et ainus unistus on saartelt Ameerikasse jalga lasta. Ja eks neid olegi sinna läinud kümnete tuhandete kaupa, aga õnneks tullakse ka tagasi.

Saarel on 2 baari ja üks restoran, mis asub kohe lennujaama kõrval. Corvole saab tõepoolest ka lennata, aga kuna siin saavad maanduda vaid väikelennukid, siis tühistatakse tihti nende väljumine kas tugeva tuule või vihma tõttu. Kindlam on lennata Floresele ja sealt praamiga Corvole minna.

Restoran avatati kell 12.00 ja rahvas oli kogunenud juba järjekorda- nii turistid, kui kohalikud. Tegemist buffee-restoga kus 16 euro eest saab süüa palju jaksad ja kui piirdud majaveiniga, on see ka hinna sees. Aga juurde saab osta kobedamat veini.

Kahjuks ei tehta saarel enam juustu, millest ma paari aasta taguses postituses kirjutasin. Proua Maria teeb aegajalt vaid queijo frescot – rikotalaadset juustu, kuid proua Maria oli tütrele külla sõitnud ja kogu saar oli juba teist nädalat juustuta 🙂

(järgneb)