Mu suvepuhkusest, mis oli planeeritud 3 kuud pikaks, on asjade kokkulangemise tõttu saanud 3 päevane puhkus , mille veetmiseks ma valisin Pariisi:)  Polet tükk aega Pariisis käinud, päris tore on. Koju naastes, hakkab jälle kiire tööperiood, mis kirjutamiseks aega ei jäta, seetõttu panen paar restoranimuljet kohe kirja 🙂

Keskmise jalutuskäigu kaugusel meie hotellist, asub tore moodne ja ja paljudes arvutustes vastuoluliseks kutsutud restoran  Le Chateaubriand– World Best 50-s on ta endale võtnud sel aastal 15 koha.(eelmisel aastal 9 s) Mul oli kodutöö tegemata,  ja seetõttu ma ei teadnud, et restoran võtab nüüd ka reserveeringuid ja elava järjekorra alusel saab sisse teiseks katteks, mis algab umbes kell 21,30. Mulle restorani arvustused meeldisid, eriti meeldib pahaste turistide süüdistus demokraatia puudumise üle, mis tulenes just sellest,  et reserveerida ei saa ja peab järjekorras seisma ja sealt tuttavaid prantslasi ette lastakse ehk nägude järgi otsustatakse keda oma majja lastakse 🙂  Igatahes käisime meie seal kohapeal ära, hirmuärvatavaid ülbeid kelnereid ei näinud kuskil, aga ma igaksjuhuks inglise keelt ka ei tarbinud. Prantsuse keele oskus tuli kasuks, sest lahkelt kutsuti tagasi ja anti nõu kuidas löögile saada 🙂

Saab sinna restorani peaegu treppi  nr.11 metrooga ja sõita tuleb Goncourt peatusesse.

Kuna kõht oli tühi, siis ei suutnud me poolteist tundi oodata ja suundusime sama rajooni teise üsna kuulsasse kohta, mille nimi Bistrot Paul Bert. Asub see Berti tänaval, mis on üsna tilluke ja päris keeruline on teda leida. Kohake kuulus oma tohutu veinivalikuga ja menüü on klassikaline, aga kiidetakse just veise igasugu tükke: entrecote, pavet, faux filet etc. Kuna kohta on Ameerika pressis kõvasti haibitud, siis loomulikult on saalid ülelombi inimesi paksult täis, aga on ka kohalikke. On püsiklientide lauad, kuhu turist istuma ei saa jne. Aga eriti meeldis mulle ainult prantusekeelne menüü, mis tahvlile kirjutatud ja ameeriklased hoolsalt ja iseseisvalt sõnaraamatu abil väga vapralt tõlgivad seda ümber. Ja kõige parem on tahvlil märkus, et liha küpsetusastmeid on nende majal 3:  toores,  verine ja medium-rare. Keegi ei võta mingit medium plusi ja well done teemat kuulda ka mitte!

Meie olime kalalainel, seetõttu hea toores liha maja friikartulitega jäi vahele (:

Eelroaks sidrinimahlas marineeritud sardiinid, sidrunikoore kompott mulle  ja Fois gras Markole.

Pearoaks merikeel ja veel mingit sorti valge ookeanikala, mida Vahemere ääres ei tunta 🙂

Ja see on suflee Grand Marnier. Maja kuulsaimat desserti nimega Paris — Brest suvel ei tehta. Kujutab see endast pähkli pralinee kreemiga täidetud rõngakujulist saiakest.