Pop-up restoranid ei ole tegelikult mingi uus nähtus, selliseid asju on Ameerikas ja Kuubas juba aastakümneid tehtud ja isiklikult olen käinud pea igal aastal sellisel üritusel nagu me reedel korraldasime ( Prantsusmaal ja Itaalias) Nad küll ei nimetada seda niisuguse sõnaga, vaid korraldavad lihtsalt näiteks turismi hooaja lõppu või muud säärast mingis sadamahoones või mahajäätud tehasehoones, kus mahuks tavarestoranist rohkem rahvast ära)  Pop-up restoran läks väga popiks ja sai erilise tähelepanu sel hetkel kui Londonis selliseid üritusi pidama hakati ja sealt tuli ka arusaam, et see midagi ennekuulmatut ja ennenägematut on. Serralungas käisime  aastal 2007 umbes 300 inimesele üles pandud Ühe öö restoranis, mis oli tekitatud linnakese mingi aastapäeva puhul.  Aastal 2000  käisin aga sellisel üritusel Frontignanis ja selle koha nimi oli La Guinguette. Pärast seda üritust saatsin Hansapanka e-maili, kus palusin ennast töölt vabastada ja see õhtu oli minu jaoks märgilise tähendusega ja viis mind pangamaailmast restoranimaailma. Sellega on nüüd vist ära seletatud kust nimi tuli üritusele. Võib-olla oli see reedene üritus samuti  märgilise tähendusega ja lõpetas mu restoranikarjääri, kui paulo coelholikult märkidesse uskuda. Mul oli küll nii -nii hea meel näha kõiki inimesi  ja ma ei kujuta ette veel päris hästi teistsugust elu ette.

Selline restorani-klubi ja teemaõhtu ühendamise õnnestumise eelduseks on see, et rahvas kaasa tuleks. Mul ei ole lihtsalt sõnu reede õhtu kirjeldamiseks: arusaam, et eestlane ei lähe käima enne kui pidu läbi ja siis ei saa teda pidama- selle arusaama võib  nüüd küll ajaloo prügikasti visata!  Ma olin nii kade, et ma ei saanud olla sellel üritusel klient!  Ma oleks nii tahnud Anne Veski või muu vana ja turvalise muusika saatel, mille Mart Juur oli välja valinud,  kõrtsilaudade vahel tantsu vehkida! Aitähh kallid sõbrad, see oli kõik super!

Korralduslikust poolest rääkides peab kindlasti ära mainima, et Veiko Treumann (Platz) oli kogu selle ürituse arhitekt ja Urmet Laht (Ribe) ehitusinsener 🙂 Minule jäi lihtne ja samas ka väga raske ülesanne: vastutada selle eest, et inimesed kohale tuleksid ja teha reklaami. Kõige raskem osa oli inimestele ära öelda, et sorry-tõesti kohti ei ole. Põhjaka kokad koos Jörgeni (Ribe) ja Silveriga (Platz) visati aga võõrasse vette hulpima ehk nemad vastutasid tol õhtul köögi eest. Urmet on kindlasti oma ala geenius- meil ei olnud elektrit veel kell 17.30, aga Urmet ei olnud minestusse langenud, ei ropendanud ega näidanud üldse välja, et oleme jännis! Elekter saabus veidi enne kui meie esimesed külalised tulid, nii et lõpuks sai ju kõik korda….Põhjaka poisid on aga nagunii nähtus omaette ja kindlasti minge neid eraldi tervitama kui Põhjakasse satute!  See mida nad seal Järvamaal teevad, on lihtsalt muinasjutuline! Ribe ja Platz on samuti kohad, kus te võite kindlad olla,et kõik on alati joones! (neil ju Veiko ja Urmet!)

Vahepeal oli mul kahju meie Inesest ja Merilinist, kes said teenindada pikad ja väga keerulised lauad. Keerulised selles mõttes, et kui vein lauas kõigile oli lõpuks serveeritud, oli teine laua ots juba oma veini jõudnud ära juua ja tüdrukud muudkui jooksid veini pudelitega ja söök oli mitu korda juba köögist välja läinud… Ütleks nii, et olukord oli tragikoomiline 🙂 Ines aga oli vapper ja nutma ei hakanud. Selle eest talle eripunktid!

Tahaksin kõikidele teenindajatele öelda suur suur tänu! Ma arvan, et kõige suurem kiitus oleks vist, kui ütleksin, et ma võtaks teid kõiki otsekohe Tigusse tööle!  Erilise kiituse osaks sai klientidelt lauast nr.1 nende teenindaja Mirkko Kohvikust Komeet. Meile oli appi sõitnud Lenar, kes vastutas baari eest. Lenar töötab Helsingis baarides A-21 ja K-17-kindlasti minge ka Lenarit tervitama kui Helsingisse satute!

Eraldi peab ära mainima Vadimi, kes oli kohal oma kohvimasinaga ja pakkus  tõeliselt head kohvi. Ma ei osanud tol õhtul tähelepanu kohvile pöörata, aga sain koju kaasa pakikese. Algul vaatasin silti Löfbergs Lila ja ei osanud miskit erilist arvata! Jahvatasin siis oad oma veneaegses kohvimasinas ära ja tegin sellest kohvi! Minesta või ära- ei ole nii head kohvi saanud!  Pakilt tuligi info, et sel kohvil pole miskit pistmist supermarketites pakutava jahvatatud kohviga. Kohvioad on pärit Brasiiliast, kohvi nimi Carnival (100% Arabica) ja seda valmistatakse piiratud koguses käsitööna Copenhagenis. Seda kohvi saab osta vaid Vadimi käest ja temaga saab ühendust  vadim.kollomets@lofbergslila.se

Tänan ka Priitu ja Tanelit, kes kaasa lõid ettevalmistustöödes!

Kuna pilte on palju, panen siia üles vaid mõned. Ülejäänud lähevad Facebooki Tigu lehele. Sinna võivad kõik, kel pilte on, enda omad üles panna 🙂

Reede, hommik kell 8,30

10.00

11.00

12.00

15.00

Kell 18.00

19.00

22.00

kell 23.00

Kesköö paiku:

Kell 2.00 öösel:

Juunikuus korraldatakse samas hoones Platzi õhtusöök. Seekord valgete linadega a la carte pidulik üritus!