Eile kuulsin, et üks meie endine praktikant on nüüd ühes vanalinna restoranis(kohvikus) peakokk  ja mul vajus suu lahti….Mitte, et noored inimesed ei tohiks nii vastutusrikkal kohal töötada- kindlasti tohivad ja need kes oma ala fännid on, kindlasti väärivadki selliseid väljakutseid. Antud tütarlapse peale mõeldes, oli minu reaktsioon aga ühene: selge, seal kohas ma pole veel käinud ja  tulevikus pole ka sinna asja.. Tõesti ei saa mina aru omanikest, kes südamerahuga oma businessi jätavad kogenematu ja kulinaarselt väikese silmaringiga inimese kaela. Ei viitsi enam oma äri ajada, siis  müü maha, pane kinni, aga ära vii mainet alla 🙂

Kuna olin sel aastal reisil juuli lõpus-augusti alguses ehk ajal, kui kõik rahvas puhkab, siis tundus et pea kõik rannaäärsed restoranid olid sama nippi kasutanud: suve ajaks noored kogematud kokad odava raha eest tööle palganud(ettekandjad samuti)  ja oli ikka päris kole ja halb küll. Tundub, et pole mõtet turisti jaoks ennast kulutada ja turist olgu õnnelik, et üldse süüa antakse. Aga tigedad olid selle jama peale ka kohalikud. Arvestatakse, et turist käib vaid elus korra ja pole mõtet pingutada, ei pea alati paika. Väga paljud turistid viidavad oma puhkuse juba väljakujunenud ja tuttavaks saanud regioonis ja sellised halvad emotsioonid võivad neid mõtlema panna puhkuse sihtkoha väljavahetamisest.

Ka mu tore sõber P., kes juuli algul oma restorani avas, on kaasa läinud mingi hullumeelsusega:  kööki tööle võtnud 20 aastase poisi, kes pole Frontignani külast eluski kaugemale saanud, räägib vaid prantsuse keelt, aga see ei takista visiitkaardile kõlavalt märkimast ” maailmaköök gurmaadile” – mida sa sitavares tead maailmast, oli minu esimene mõte. Poisi pluss on muidugi see, et ta on koka poeg.

Jah, ei ole vana hea Prantsusmaa enam see koht, kus sa oma maitseelundeid hellitada saad ükskõik millisesse söögipaika sisse astudes. Puhkuse perioodil tasub Prantsusmaal jälgida Michelini ja Le Guide du routard soovitusi kui on soov väljas söömisest ka mingit positiivset elamust saada. Ka sõbra restoran võib osutuda suureks pettumuseks. Mulle meeldis enim P. restoranis, et ta nimetas suitsutatud pardirinna fileelõike pardi carpaccioks ja  püreestatud tomateid, millele lisatud küüslauku gazpachoks ja voila -maailmaköök ongi sündinud! Ääri-veeri seletada püüdmine mis võiks teisiti olla, hakkas tüliks kiskuma ja nii ma jätsin asja katki. Üllatunud olin küll, et üks  jäärapäine prantslane paneb oma menüüsse itaalia- ja hispaaniakeelseid toidunimetusi. Vahet pole, et tal aimugi sellest pole kuidas see asi originaalis maitsma peab. Ei saanud ma ka vastust sellele, miks nad normaalset regiooni kööki ei paku, millega ta kokk hakkama saaks. Seetõttu ei saa ka 20 aastane äsja kokakooli lõpetanud neidis olla peakokk- aasta tagasi ei olnud ta kuulnud veel midagi sellistest sõnadest nagu prosciutto või sinimerekarp. Samas olen ma ka meie restoranides näinud, et meie õppinud-peened kokad väga vabalt käivad ringi selliste nimedega nagu aïoli ja rouille. Aioliks ei saa enam nimetada asja, mida on safraniga kuldseks värvitud! Paned ‘aïolile chillit ja safranit sisse ja temast saab rouille! (Provence-i kastmed)

Positiivsele poolele saab aga kanda näiteks Barcelonetas (Barcelona mereäärne linnaosa), mis on samuti suvel puupüsti turiste täis, anti meie vanas tuttavas Salamanca restoranis väga hästi süüa, ei tõmmatud arvega ja serveeriti suurepärast Sangriat, kuigi suvel on restoran tänu terrassile 10 korda suurem ja samuti on tööle palgatud nn. suvetöötajad.  …ainus vahe talvega on see, et siis töötab omanik ise ka ja kõnnib susse lohistades laudade vahel  pakkudes omatehtud samakat.   Ka Los Caracoles oli endiselt tore, kuigi ka see koht on eelkõige turistidele.  Oleks tahtnud kohe oma tuttavatele prantslastele ninanipsu teha, kes kõvahäälselt alati räägivad kui halvasti Hispaanias süüakse ja üks mees konkreetselt on öelnud, et ta võttis nädalaga Hispaanias 5 kilo maha, sest peale pane con tomate (tomatisaia) ei kõlvanud miski süüa. Vähemalt Katoloonia on aru saanud, et turist on sissetulek ja toida turisti korralikult ja südamest ja ta tuleb ikka ja jälle tagasi.   Ma ikka seekord sain Prantsusmaal kohalikele kõvasti kriitikat teha Sete kanaliäärsetele restoranidele ja kiita taevani Katalooniat. Kokkuvõte:   Ärge iial minge restorani nimega “Le Pescadon” , mis asub Setes!

Kõige suurem üllatus oli aga Copenhageni lennuvälja restoran- tundub, et sinna on tööle pandud maa parim kokakaader, et anda turistile visiitkaart  Taanist kui kulinaarsest maast. Ehk peaksime ka meie eestlased sellele mõtlema hakkama, et turist ei taha pippuripihvi, küüslauguleiba ja õlut.