1. Kõige tugevam motivatsioon tööletulekuks üldse.
2. Maandab stressi.
3. Soodustab avameelset suhtlemist.
4. Vähendab nurinaid väikese palga üle.
5. Vähendab töölt puudutud päevade arvu, sest töötada võib ka pohmelliga.
6. Töötajad räägivad juhtkonnale seda, mida nad arvavad, mitte seda, mida juhtkond kuulda tahaks.
7. Hoiab talvel kokku küttekulusid.
8. Tekib pidev rahulolu oma tööga, sest ka siis, kui töö on halb, on kõigil ükskõik.
9. Kaastöötajad tunduvad palju kenamatena.
10.Kohviku toit tundub palju maitsvamana.
11.Ülemused tõstavad pidevalt heas meeleolus olles tihemini palka.
12.Palgaläbirääkimised on üleüldse palju tulemuslikumad.
13.Töötajad on õhtuti kauem tööl, sest puudub vajadus kohe tööpäeva lõppedes baari rutata.
14.Töötajaskond on väga lahke ja avatud olemisega ning kõigil tekib pidevalt palju häid ideid.
15.Kaob vajadus end lõunavaheajal kiiresti purju juua.
16.Suureneb tõenäosus oma ülemust alastiolekus näha.
17.Arendab suhteid endise NSV Liidu territooriumil asuvateriikidega.
18.Töötajad ei vaja enam kainenemiseks kohvi, teed ja mineraalvett.
19.Koopiamasina peal istumine ei tundu enam üldse labasena.
20.Segane pomin ja lalin muutub üldiseks käitumisnormiks
Tigu Tegemised
Slow food, maheturism, veinielamused, sekka mõni retsept.
Tigu Tegemised 
Ines arvab, et kõige tähtsam on ikka punkt number üks:
Kõige tugevam motivatsioon tööletulekuks üldse.
😀
meil vahepeal tassiti kogu aeg kingituseks tööle vahuveini. krt, nüüd on külmkapp täis, aga keegi seda eriti ei taha, mh 3liitrine törley, mida ei saa isegi jahutada – mõtlesin juba sellest bellini segada. paneks siis talvel akna taha, aga me V korrusel, keegi vastu pead saab, siis kriminaalasi kaelas 🙂 samas vaatasin täna, et viimane veinipudel on veel jäänud ja seegi niru
no meil meditsiinis tegelikult on ikka pigem nii, et hoolimata sellest, mis linnas räägitakse, ollakse tööl ikka pigem kained:) aga see ei tähenda, et muidu napsist lugu ei oska pidada.
Ukkile kommentaariks: ma olin mõned aastad tagasi, kui kinnisvarabuum just hoogu saamas oli, laenunõustaja. tööd oli palju ja aega vähe, nii et tööl toitusime pudeliveest ja shokolaadikarpidest, aga kodus oli konjakki nii palju, et mu firmadessert tiramisu oleks võinud nimetada samahästi konjakikäsnaks (egas keegi ju amarettot ei toond, pidi konjakiga leppima) ning külalised jätsid koogi tihtipeale pooleli, väites, et peavad autoga koju sõitma. Olid ajad… Ei tea, kas tänasel päeval joovad konjakit ja lõunatavad assortiikarpe pankrotihaldurid ja inkassotegelased?
peaaegu patt tunnistada, aga konjak on mulle erinevatest kangetest mürkidest kõige võõram jook. ei ole kunagi tunnet, et tahaks just natuke konjakit/brändit. viimati panin pasteedi sisse nii palju torrest 10, et külmkapp haiseb konjaki järgi. see vist kuidagi põlvkonna asi, 10 a vanemad kolleegid on hulga huvitatumad konjakist.