Kui Caldas da Rainha jäi selja taha oma turu, keraamika ning ravivete ja mudaga, siis järgmine peatus mõjub esialgu nagu muinasjutulinnake – justkui koht, kus tornis istub printsess ja teda valvab kuri draakon, kes igavusest kohalikku kirsilikööri ginjinhat rüüpab. Keskaegsete müüridega ümbritsetud valgete majadega linn, mille aknaid ja uksi raamivad sinised ja kollased triibud, kirikud, butiigid ja kitsad munakivitänavad – kõik see jätab mulje, nagu oleks Óbidos loodud mitte päris elamiseks, vaid kellegi romantilise ettekujutuse tarbeks.

Juba sisenemine linna ei jäta kahtlust, et siin osatakse muljet avaldada. Porta da Vila ei ole lihtsalt värav, vaid sissejuhatus. Kõnnid läbi värava ja oledki nagu korraga teises Portugalis – sellises, kus kuningad kinkisid linnu kuningannadele.

Just see kuningannade liin teeb Óbidosest midagi enamat kui lihtsalt ilusa mäe otsa ehitatud kindlusasula. Teda kutsuti Vila das Rainhaseks – kuningannade linnaks – ja sellel pole sugugi vähe tähendust. Portugali kroonitud pead ei kasutanud Óbidost pelgalt kaitsepunktina, vaid ka sümboolse kingitusena. Niisugune koht ei saanudki jääda päris tavaliseks. Siin on midagi korraga ranget ja õrna: kindlusmüürid väljast, pitsilised detailid sees.

Muidugi on Óbidoses tänapäeval ka palju seda, mida võiks nimetada hästi pakendatud võluks. Rua Direita, peamine tänav väravast lossi suunas, on täis poekesi, likööriklaase, suveniire ja peatuseid, kus turist hetkeks seisma jääb. See tänav on natuke nagu paraadversioon Óbidosest. Aga sellest ei pea end häirida laskma. Tuleb lihtsalt paar sammu kõrvale keerata. Just kõrvaltänavad, trepid, bugenvilleaga ääristatud nurgad ja vaiksemad siseõued annavad linnale selle päris hingamise tagasi.

Óbidos ei ela ainult oma müüride najal. Temast on saanud ka kirjanduse linn. See pole pelgalt ilus tiitel, vaid midagi, mida siin päriselt näeb. Raamatupoed endistes kirikutes, riiulid seal, kus kunagi kõlas missa, hotellid, kus raamatud on sisekujunduse asemel peaaegu arhitektuuriline element. See kõik võiks mõjuda kunstlikult, aga kummalisel kombel ei mõju. Võib-olla sellepärast, et Óbidos sobibki raamatute linnaks. Ta näeb juba ise välja nagu koht, mille keegi on kirjutanud, mitte ehitanud.

Kui aega on, tasub kindlasti kõndida ka müüridele. Sealt avaneb vaade, mis aitab mõista, miks kõik need inimesed siia tulevad. Altpoolt tundub Óbidos kena. Ülevalt tundub ta peaaegu ebareaalne. Valged majad, punased katused, siseõued, kirikutornid, roheline maastik ümberringi. Samas ei maksa unustada, et need müürid ei ole mingi steriilne vaateplatvorm. Need on vanad, kohati kõrged ja ilma liigsete turvapiireteta. Nii et natuke tähelepanu kulub ära, eriti kui tuul puhub ja pea kipub vaate tõttu ringi käima.

Peniche – seal, kus Portugal pöörab näo mere poole

Mõnikümmend kilomeetrit edasi lääne poole muutub maastik karmimaks, õhk soolasemaks ja toon hoopis teiseks. Muinasjutuline kiviring saab otsa ning algab Atlandi-servne Portugal, kus ilu on tuuline, kaljune ja merest räsitud. Nii jõuamegi Penichesse.

Peniche on üks Portugali tähtsamaid traditsioonilise kalapüügi sadamaid ning linn, kus kõik näib olevat merega seotud – töö, toit, käsitöö ja igapäevane rütm. Enne randa tasub läbi käia vanalinnast ja vaadata ka kindlust, millest sai Estado Novo ajal poliitvangla ning kus tegutseb nüüd vastupanu ja vabaduse muuseum.

Penichele annab oma näo ka kohalik pitsikultuur. Kui mehed olid merel, valmis kaldal naiste käe all niplipits – as rendas de bilros de Peniche –, millest on saanud linna üks tuntumaid käsitöötraditsioone.

Peniche tähendab muidugi ka randu. Consolação ja Baleal sobivad rahulikumaks rannapäevaks, Supertubos aga on koht, mida teavad surfarid üle maailma. Ja kui mandrist veel väheks jääb, siis sadamast saab paadiga Berlengase saartele. See umbes kümne kilomeetri kaugusel asuv saarestik on looduskaitseala, kuhu minnakse kaljude, selge vee, merelindude ja dramaatiliste vaadete pärast. Külastajaid piiratakse, et habrast loodust hoida, ning avalikkusele on avatud eelkõige Berlenga Grande.

Nagu niisuguses paigas arvata võib, jõuab meri ka taldrikule. Peniches tasub süüa caldeiradat, mereanni-riisi või lihtsalt söel küpsetatud sardiine.