Kui plaanid sel aastal külastada Portugali ja valid Kesk-Portugali, lennates Portosse, siis tule esmalt Tigusse – minu külalistemajja Ílhavos. Siin saad paar päeva rahulikult Portugali sisse elada ja kahe tunnise ajavahega harjuda.(Airbbnb Tigu Guesthouse nime all)

Jaluta meie avaratel randadel. Praia da Costa Nova valgus ja tuul mõjuvad korraga nii atlantiliselt kui ka kergelt põhjamaiselt. Mine kalaturule ja vaata, mis öösel merest tuli. Mulle meeldib eriti Praia da Vagueira – sealne väike turg ja see hetk suvel, kui paadikuuri taga saab juba varahommikul kaluritelt otse värsket kala osta.

Mu külalistemaja asub vaid viie minuti jalutuskäigu kaugusel Vista Alegre muuseumist ja selle poodidest. See pole siin lihtsalt portselan – see on osa piirkonna identiteedist ja loost.

Külasta ka Aveirot. Söö kord restoranis O Gafanhoto (asub sõna otseses mõttes Aveiro ja Costa Nova vahel keset eimidagit). Astu läbi Ricardo veinibaarist – seal saab Portugali väikeste tootjate veine klaasiga maitsta ja veini kõrvale pakutakse ka korralikku menüüd.

2–3 päevaga saad siinsest rannikust esimese päris tunnetuse kätte. Siis on aeg liikuda lõuna poole.

Sel aastal soovitan teadlikult valida piirkonnad, mis on viimaste tormide ja raskuste tõttu kannatada saanud. Ööbi seal. Söö seal. Jäta oma reisiraha sinna, kus seda päriselt vajatakse.

Ja esimene peatus võiks olla Leiria.

Leiria ajalugu algab ammu enne Portugali riigi sündi. Juba eelajaloolisel ajal elasid siin inimesed – lähedal asuv Lapedo org on andnud arheoloogidele tõendeid kümnete tuhandete aastate tagusest asustusest.

Roomlased rajasid siia teid ja asulaid, kuid otsustavaks sai keskaeg. 12. sajandil, Portugali riigi kujunemise ajal, vallutas linna esimene kuningas D. Afonso Henriques. Leiria lossist sai oluline kaitsekindlus kristlaste ja mauride piiril.

13. sajandil istutati siia kuulus Pinhal de Leiria – kuninglik männimets, mis pidi kaitsma rannikut liiva pealetungi eest. Hiljem sai sellest metsast Portugali meresõiduajastu vaikne kaasosaline: just siit võeti puit karavellide ehitamiseks.

Sama mets sai aga 2017. aastal rängalt kannatada. Oktoobris möllanud hiigelpõlengud hävitasid suure osa Pinhal de Leiriast – hinnanguliselt põles maha üle 80% selle riigimetsa alast. Tuhanded hektarid männikut muutusid mõne päevaga mustaks maastikuks. See ei olnud ainult keskkonnakatastroof, vaid ka sümboolne löök Portugali ajaloomälule – mets, mis oli sajandeid kaitsnud rannikut ja toetanud mereriigi sündi, seisis äkki söestunult vaikuses. Taastamistööd on kestnud aastaid ning noored männid on taas istutatud. Mets ei ole enam endine, kuid elu on tagasi tulnud. Portugalis on tulekahjud karm reaalsus – kuumad ja kuivad suved muudavad maastiku haavatavaks.

Aja jooksul kujunes Leiriast piirkondlik keskus – mitte hiilgav metropol, vaid tugev ja tööka identiteediga linn. 19. ja 20. sajandil arenes siin tööstus, eriti paberi- ja klaasitootmine.

Tänane Leiria on segu lossimäest, jõeäärsest rohelusest ja vaiksest sisemaalinnast, mis on sajandeid olnud korraga kaitsepunkt, metsalinn ja maakonna süda.

Leiriast leiab tõelise peotäie imesid. Linna lõikab pooleks Lis’i jõgi, mis saab alguse Fontesest ja suubub Vieira randa. Kõrgemal künkal seisab loss, mis paistab silma peaaegu häbenematult kogu linna kohal.

Rua Direita on käänuline tänav, mille ääres leidub nii tühjaks jäänud hooneid kui ka tellinguid – kesklinna uuendamine on alles käimas. Selliseid sekkumisi vajavaid linnu on Portugalis palju, nüüd veel tormikahjustused lisaks.

Linna keskseks väljakuks on Praça Rodrigues Lobo – Leiria vaste Madridi Plaza Mayorile, ehkki mõõtmetelt märksa väiksem. Väljaku ümber on terrassid ja kohvikud. Kunagi oli see kohaliku kaubanduse süda, kuid kriis ja lähedusse rajatud kaubanduskeskus lämmatasid osa selle elujõust. Ometi on siin endiselt poode, kvaliteetseid söögikohti ja elav ööelu – täpselt nii palju, kui ühe maakonnakeskuse mõõtu linn vajab.

Jõe vasakul kaldal seisab Moinho de Papel – vana paberiveski, mis justkui põlvitab vee ääres. Projektil on arhitekt Siza Vieira käekiri ning sellest on saanud Leiria tööstusajaloo sümbol.

Leiriast algab ka tee mööda Estrada Atlânticat, mis ühendab Nazarét ja Osso da Baleia randa Pombali vallas. Peaaegu 70 kilomeetrit maanteed ja rattateid. Mägine maastik vaheldub siniste meremaastike ja Leiria ajaloolise männimetsa rohelusega. Sirged teelõigud on pikad, tüved korduvad lõputult ja männimets ulatub silmapiirini.

Leirias on ka oma spetsialiteeedid. Magusas on Leiria visiitkaart Brisas do Lis(Lis on jõgi, mille ääres linn asub ja nimi on Lisäi briisid). Väike, mandline ja munakollasest kuldne kook, korraga tihe ja pehme. See on vana kloostrikondiitri traditsioon – kontsentreeritud, siiras ja ilma liigse efektita. Hästi magus.

Soolases köögis tasub otsida Morcela de Arroz da Leiriat – riisiga verevorsti, mis on pehmem ja ümarama tekstuuriga kui meie kandi oma, kuid sama sügava maitsega.

Kui soovid midagi tõsisemat, vali chanfana – punases veinis aeglaselt savipotis küpsenud kitseliha. See on Kesk-Portugali tõeline südametoit: tume, aromaatne ja maalähedane. Pidulikumal puhul pakutakse cabrito assadot – ahjus küpsetatud noort kitse, mis on siinmail klassika.

Ja muidugi bacalhau. Kuivatatud ja soolatud tursk on Portugali köögi selgroog ning Leirias tehakse seda sageli rustikaalselt – ahjus sibula, kartuli ja oliiviõliga.

Just seepärast tasub Leirias ööbida. Päeval on see ajalooline linn lossiga künkal ja jõega keskel, õhtul aga vaikne ja kohalik. Restoranides istuvad pered, väljakul kõlab jutt, terrassidel süüakse.

Alles järgmisel hommikul, pärast rahulikku hommikusööki ja võib-olla veel üht kohvi Praça Rodrigues Lobo väljakul, on õige aeg sõita edasi Nazaré poole – sellest järgmine postitus..