Sortelha poole viival teel, enne kui jõuame Serra da Pena muljetavaldavate graniitkaljudeni, paistavad vasakut kätt uhked varemed. Need on Serra da Pena hotelli – tuntud kui Termas de Radium – varemed, mille lugu näitab, kui palju teadus ajas muutub. Teaduse edenedes lükatati ümber vanad “teaduse tõed” ja sündisid uued selle paigaga seotud lood.

1898 aastal avastasid Marie ja Pierre Curie raadiumi. See element sai kiiresti meditsiinis populaarseks, kuna arvati, et see avaldab tervisele kasulikku mõju. Usuti, et raadiumit sisaldavad allikaveed aitavad ravida igasuguseid haigusi – alates nahaprobleemidest kuni vereringehäirete ja neeruvaevusteni.

Kui aga raadiumit hakati rohkem uurima (eriti Teise maailmasõja ajal aatompommi loomise kontekstis), hakkas teadlaskond mõistma, et see aine teeb tegelikult rohkem kahju kui kasu.

Sellegipoolest olid radioaktiivsete mineraalveega sanatooriumid ja hotellid Euroopas ja Põhja-Ameerikas väga levinud, kuni ohud selgeks said. Serra da Pena ümbruse allikate vett analüüsiti ja selgus, et tegu on maailma kõige radioaktiivsemate vetega. Seda tõsiasja esitleti ka 1927. aastal Lyonis toimunud kongressil.

Umbes aastatel 1910–1920 sattus sinna jahti pidama üks Hispaania krahv, kes viis sealset allikavett oma tütre nahahaiguse raviks. Tulemused olid nii head, et ta otsustas hakata veeallikaid kasutama ja ehitas sinna sanatoorium-hotelli.

Hotell sai luksuslik: seal oli 90 tuba ja majutusvõimalus kuni 150 inimesele. Ravikompleks oli varustatud kõigega, mida tolle aja ravimeetodid ette nägid – sealhulgas mudavannid, käärsoole loputused ja elektrilised kompressid. Külalistele soovitati juua iga päev liiter radioaktiivset vett, mida ka pudeldati ja väljapoole müüdi.

Kui aga raadiumi kahjulikkus selgeks sai, kaotas Termas de Radium kiiresti populaarsuse ning suleti 1945. aastal. Seejärel püüti hotelli veel mõned aastad erinevate omanike poolt majandada, kuni kogu sisustus müüdi maha ja hoone jäeti unarusse. Praegune omanik on portugallane ja tal on (või oli) plaan hoone taastamiseks, kuid projekti ulatus on seni selle teostamise edasi lükanud.

Ka täna, kõigest hoolimata, ei ole varemed oma suursugusust kaotanud. Mõned seinad seisavad veel püsti, nähtaval on tornikesed ja sakmelised karniisid. Hooned moodustavad omavahel seotud mahulise koosluse, milles iga osa on oma kujuga, ent kõik on ühendatud treppide, rõdude või seinte kaudu. Tulemuseks on üllatavalt harmooniline tervik.

Lähemal vaatlusel võib roheluse seest veel leida mosaiikpõrandate fragmente ja mustrilisi plaate. Alles on jäänud isegi mõned uksed ja aknaraamid.

Kaugemal maanteest, granitahelike taustal, on see vaikne paik, mis pakub rahu, aga ka kurbust selle üle, et nii kaunis hoone on unustatud ja laguneb. Olenemata kas see tulevikus taastatakse või mitte, tuletab see paik meelde, et kõik siin maailmas on kaduv – isegi need „vaieldamatud tõed“, mida teadus kuulutab. Ometi jääb unistus, et Serra da Pena hotell võiks ühel päeval taas ellu ärgata.

Vaata pilte