Täna avati minu väikeses kodulinnas Ílhavos uus pood – Aldi. Jah, seesama Saksamaa soodushinnakett, mis on vallutanud suure osa Euroopast, maandus nüüd ka meile. Meil on nüüd siis McDonald’s ja Aldi. Rôhutan seejuures, et me oleme traditsioonidega väikelinn, mille elanikud on keskmisest jõukamad, kuid meie linnavôimude arvates, tôid nad meile lõpliku tsivilisatsiooni ja ônne kohale. Miks on vaja meile ebaeetilist odavketti?
Kohalikus ajalehes kirjutati uhkusega: esimene Aldi piirkonnas, 20 uut töökohta (sellise suure poe peale, mis igapäevaselt pikalt lahti- vaid 20 töötajat!), toidujääkide annetamine vanadekodule, jupike teeparandusi Aldi ùmbruses nende kulul. Avamispäeval tasuta kohv, jagatakse tasuta potitaimi, viieeurone vautšer. Kõik on ilus, pidulik, soe ja sotsiaalselt tundlik. Justkui keegi oleks lõpuks tohutult hoolima hakanud. Peaaegu tuli pisar silma.
Kui aga sügavamalt sisse vaadata, näeb igaüks, kes vaevub kaasa mõtlema, et see on hästi õlitatud suhtekorraldusmasin, mitte kogukonnahoid ega suur hoolivus. Pigem empaatia imiteerimine, mis võimaldab samal ajal teha seda, mida sellised ketid alati teevad: suruvad hindu alla survestades tarnijaid ja hägustavad vastutust.
Toidujäägid kui PR-žest
Jah, toidujääkide annetamine vanadekodule kõlab kenasti. Aga miks need hiigeljäägid üldse tekivad? Tekivad, sest süsteem toodab üle – tellimusi optimeeritakse teadlikult mahule, mitte kohalike vajadustele. Ja kui jäägid jõuavad lauale läbi heategevuse, peaks me nagu tänulikud ka veel olema? Muidugi on see parem kui nad prügikastis lõpetavad, aga ikkagi, maani tânus kummardamine pole vajalik!
Aldi hinnasurve taga on nähtamatu töö
Paljud vanema generatsiooni esindajad on harjunud mõtlema, et odav = nutikas ost. Aga odav ei teki tühjalt kohalt. Aldi näiteks ostab oma kohvi, kakao ja tee tihti madalaimate hindadega turult, vaeste piirkondade hulgikasvatajatelt, kellel puudub jõud paremaid tingimusi ja hindu nõuda.
Oxfam on korduvalt kritiseerinud Aldi läbipaistmatust ning madalaid eetilisi standardeid. Nad on saanud supermarketite eetikatabelis püsivalt nõrku hindeid, sealhulgas ka seoses naiste õigustega tööahelas ning õiglase töötasu tagamisega.
Kakao- ja kohvitööstuses, kus valitsevad lapstööjõud, metsade raadamine ja orjatöö riskid, on Aldi olnud eriti “kõrvulukustavalt vaikiv” jõud. Jah, nad liituvad aeg-ajalt mõne Fairtrade või Rainforest Alliance programmiga, aga see on pigem survele allumine, kui enda veendumus. Läbipaistvust pole, tootjaid ei mainita, päritolu on udune.
Kui võrrelda Aldit teiste Saksa suurte kettide Lidl’i või Rewe’ga, siis Aldi paistab silma madala hinna, erabrändide ja eriti piiratud läbipaistvusega. Nende tarneahel on efektiivne, aga sageli hämara päritoluga. Nii kohvi, konservide, piimatoodete jai segi veinide puhul ei ole tootja nime sageli kuskilt válja lugeda. Sildilt loed ” Aldi valik” Veinipudel võib maksta vähem kui marjade omahind. Oxfami eetikatabelis on Aldi stabiilselt viimaste seas, sealhulgas töötajate õiguste ja naiste kohtlemise osas tarneahelas.
Lidl, kuigi samuti sooduskett, on viimasel kümnendil investeerinud rohkem läbipaistvusse. Neil on olemas oma Fairtrade sari, BIOtooted, ja nad on osalenud kestlikkuse projektides. Kuigi on ka veel kõvasti arenguruumi.
Rewe (Saksamaal) tegutseb teistsuguse loogika alusel – see on kõrgema marginaaliga kett, mis panustab palju kohaliku tooraine, läbipaistvuse ja kestlikkuse kuvandisse. Rewe on saanud Oxfami tabelis kõrgeid hindeid ning neil on spetsiaalsed programmid väiketootjate toetamiseks, nt “Pro Planet” märgis, mis hõlmab ka viinamarjakasvatust ja veinivalmistamist.
Ma muidugi ei taha öelda, et ära käi Aldis! Ei. Käi seal, kui vaja, eriti kui see on su lähim pood. Aga palun ära unusta, et meie, tarbijad, peame hoidma elus selle “päris asja”, mida niigi jääb üha vähemaks – kohalik pagar, lihunik, turupäev, kalaturg, taluniku värske kapsa lett, veinikeldri peremees, kes räägib, kus viinamari kasvas.
Uuri silti. Küsi endalt, kas saad aru, kust toode pärineb, kes selle tegi ja mis hinnaga. Kui sildil pole päritolu, pole tootjat, ainult „private label“ – siis tea: midagi on valesti.
Meil on veel valikuvõimalus. Seni.
Mis juhtub siis, kui kõik muutub ühesuguseks?
Kõik Aldid, kõik MacDonald’sid, kõik rahvusvahelised ketid – näevad välja ja toimivad ühtemoodi. Tartu või Torino, Ílhavo või Innsbruck – kett loob tunde, et oled “igale poole sobiv tarbija.” Kohalik eripära ja inimlikkus kaovad. Kui palju inimesi jääb veel turule oma mune ja tomateid müüma, kui rahvas jookseb kilekoti ja vautšeri peale?
Aldi tuli Ilhavosse, sest siin võib kasumit võtta. Sina otsustad, kas nad jäävad ainsaks valikuks! Nii lihtne ongi!
Tigu Tegemised 