Loomulikult on ookean esimene asi, mida turist meie kanti jõudes näha tahab. Ja õigusega – siinne rannik on rabavalt ilus. Costa Nova triibulised majad, lai liivarand ja Atlandi ookeani avarus tõmbavad inimesi kui magnetiga. Aga rannamõnudele lisaks on suve keskpaik – juuli lõpp ja augusti algus – aeg, mil isegi kõige lõõgastavam rannapäev võib muutuda saginaks ja ootamiseks. Õnneks on meil, siin Kesk-Portugali rannikul, siiski rohkem ruumi kui Lõuna-Portugalis. Kuid söögikoha, kuhu sisse mahuks, otsimiseks, peab vahel ikkagi vaeva nägema ja pikas järjekorras seisma ja ona lauda ootama, samas ei pea siin maksma tagasihoidliku toidu eest käsi haigeks.

Aga mis siis, kui keeraksid kord ookeanile selja? Kui lahkuksid triibumajadest ja tuules lehvivatest rannavarjudest, et avastada hoopis teistsugust veemaastikku – vaiksemat, rohelisemat, jahedamat? Vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel ootab Baixo Vouga: voolavad jõed, salajased kosed ja pateirad, kus saab istuda kanuusse, jälgida hallhaigrut või jalutada mööda veskitest ja tammidest ääristatud radu.

Baixo Vouga “pateirad”-  veevaikuse maailm.

Baixo Vouga – piirkond, mille moodustavad peamiselt Águeda, Albergaria-a-Velha ja Sever do Vouga – asub Aveiro ja Viseu vahelisel tasandikul, kus mitmed Vouga lisajõed, sealhulgas Águeda ja Cértima, kulgevad aeglases voolus läbi madaliku. Just siin, setete kuhjumisel ja jõgede üleujutuste kordumisel, on kujunenud pateirad – madalad, laienevad veekogud, mis ei ole klassikalises mõttes järved ega lihtsalt jõeosad. Need veekogud toimivad looduslike retentsioonialadena ja on bioloogilist rikkad ja mitmekesised.

Pateira ei ole Eesti päris soo ega ka paisjärv, vaid pigem võrreldav Emajõe lamminiitudega või Soomaa kevadise üleujutusega, kus vesi laieneb madalale alale, aeglustub ja loob soodsad tingimused lindudele ja muule elustikule. Kui Eestis kaovad need veeväljad kevade möödudes, siis Portugali pateira on seal püsivalt – laguun keset maismaad.

Kõige tuntum neist on Pateira de Fermentelos, mille pindala sõltuvalt aastaajast ja sademetest võib ulatuda kuni 5 km² – tehes sellest kõige suurema loodusliku järve kogu Pürenee poolsaarel. Pateira ökosüsteem hõlmab ulatuslikke roostikke, kaldaäärseid metsasid ning on koduks kümnetele linnuliikidele. Koht sobib hästi linnuvaatluseks, loodusfotograafiaks ja kanuutamiseks. Selle ümber on rajatud ka 14 km pikkune jalutus- ja rattarada “Da Pateira ao Águeda”, mis kulgeb läbi rohumaade ja metsatukkade ning läbib mitmeid puhkekohti, sh Espinheli vabaõhupargi ja Cértima jõe paadisadama.

Pateirade kõrval leidub piirkonnas ka ajaloolisi vesiveskeid, millest osa töötab endiselt ning mida saab avastada temaatilistel matkaradadel, nagu “Trilhos dos Moinhos” ja “Três Rios”. Neis paikades ristuvad loodus, kohalik pärand ja rahulik maastik. Vaata pilte: https://www.cm-agueda.pt/visite/turismo/percursos-pedestres-de-agueda/galeria

Vähem tuntud, aga oma vaikse võluga kindlasti avastamist väärt on Pateira de Frossos, mis asub Albergaria-a-Velha külje all, endiste riisipõldude ja roostike keskel. Kuna mu heal sõbral on seal nn.maamaja, satun Frossosesse üsna sageli. Külake ise on tagasihoidlik, aga elutruu ja soe, mõnede vanade hoonete vahel on näha püüdu korda hoida, teistes juba loodus võimutseb. Jalutame tihti pateira ääres ja lõpetame Cais do Vouga baari terrassil klaasikese valge veiniga.

Kevadeti kohtab sealkandis palju loodusfotograafe ja linnuvaatlejaid, ka kaugemalt tulnud, Euroopast ja Ameerikast. Pateira ääres asuv interpretatsioonikeskus räägib märgalade ökosüsteemist ning viib külastajad ka pedagoogilisse aeda ja sensoorsele rajale, mida saab soojal ajal läbida paljajalu. Loodus siin ei tee lärmi, aga ütleb kõike – roostikus sahistab tuul, haigrud seisavad kui kivist, ja konnad muidugi on kevadeti lärmakad 🙂

Kui aga on soov pikemalt jalutada, viib 7 km pikkune PR4 – Trilho da Pateira de Frossos rändaja linnurohkete alade ja metsateede kaudu ringiga tagasi algusesse. Ja kui keha vajab kosutust, siis kõrvalkülas Angejas asuv piimapõrsa restoran Casa dos Leitões on kohalike seas lausa aukohal – lihtne, ehe ja alati rahvarohke.

Sever do Vouga radadel

Üks Baixo Vouga piirkonna iseloomulikumaid osi on Sever do Vouga – sisemaa suunas ulatuv hajusalt asustatud ala, kus puuduvad suuremad linnad, elatakse väikekülades ning maastikku liigendavad jõed, metsad ja põllud.

Viimastel aastatel on piirkond aktiivselt arendanud loodusturismi: endised tööstusalad ja raudteed on kujundatud matkaradadeks, taastatud on vesiveskeid ja korrastatud loodusparke. Tähistatud on mitmeid jalutus- ja rattateid, sh Ecopista do Vouga ja PR9 – Trilho dos Moinhos, mis kulgeb mööda Ribeira de Carrazedo ojakese kallast. Tee viib läbi vahelduvate maastike – varjulised eukalüpti-, männi- ja tammemetsad vahelduvad maisipõldude, viinamarjaistanduste, apelsinipuude ja mustikapõldudega. Kohati kulgeb rada mööda vanast levadast, mille kaudu on vett põldudele juhitud juba sajandeid.

Mööda matkarada jõuab peagi Paralela do Vouga külasse. Just siit, metsaserva varjust, leiabki Cabreia joa, põhjuse, miks seda rada ette võtta. Cascata da Cabreia on ligi 25 meetri kõrgune juga, mille vesi langeb kivisesse orupõhja otse Mau oja kaldalt. Juga ümbritseb varjuline park ja puhkeala, kus on laudteed, piknikulauad ning tähistatud metsarajad – ideaalne koht kuumal suvepäeval jaheduse leidmiseks või kevadel tärkava looduse nautimiseks.

Cabreia juga nähtud, tasub võtta suund ühte piirkonna iseloomulikku mägikülla. Üks selline on Amiais – väike graniitmajadega asula, mis kuulub võrgustikku Aldeias de Portugal. Küla asub Ribeiradio veehoidla lähedal, keset terrasspõlde ja rohelisi mäenõlvu. Seal on umbes kakskümmend kivihoonet ning hästi säilinud ühine rehealune koos seitsme traditsioonilise viljahoidlaga (espigueiros), kus varem kuivatati maisi ja teravilja ning peeti kogukondlikke pidusid.

Tänapäeval on see kompleks üks küla sümbolitest, aga elu käib siin endiselt aeglases, harjumuspärases rütmis. Amiais ei püüa olla atraktiivne, vaid lihtsalt on – kivine, vaikne ja vaadetega.

Läheduses, Vouga jõe ääres ja ümbruskonna külarestoranides, saab maitsta kohalikku toitu, mille üle siinsetel inimestel on põhjust uhkust tunda. Menüüs on näiteks ahjus küpsetatud veiseliha (vitela assada), silmuriis (arroz de lampreia), sealihahautis naerilehtedega (rojões com grelos), ahjukits (cabrito assado no forno) ja silm punaveiniikastmes (lampreia à bordalesa). See ei ole turistiköök, vaid piirkonna enda köök – aus, otsekohene ja külluslik. Kes ei hooli matkamisest, see sòidab Amiaisi kúlasse, imetleb vaadet ja lâheb alla ja otsib úles toreda söögikoha. Win-win!

.