Olen siin blogis Aveirost üsna vähe kirjutanud. Mitte sellepärast, et mul midagi öelda ei oleks – vastupidi. Pigem on Aveiro üks neist paikadest, mis tundub nii iseenesestmõistetav, nii lähedal, nii loomulik osa mu igapäevaelust, et tekib tunne: millest siis täpselt peaks kirjutama? Aga võib-olla tulebki alustada algusest.
Aveiro on linn, kus vesi ja maa kohtuvad. Siin looklevad kitsad kanalid läbi ajaloolise kesklinna, värvilised paadid libisevad tasasel veel, ja pastelsed majafassaadid peegelduvad vaikselt vastu veepinda.
Linna ilu peitub detailides – art nouveau fassaadides, mis üllatavad ootamatutes kohtades, vanades soolabasseinides ja isegi selles, kuidas hommikune udu kerkib laguunilt ja neelab tänavad hetkeks enda alla. Aveiro on täis peeneid vihjeid oma ajaloole: kloostrid ja tänavanimed, mis meenutavad aegu, mil siit liikusid soolalastis paadid Portugali eri suundadesse.
Aveiro ei ole alati olnud selline, nagu me teda täna tunneme – kanalite linn, mis justkui ujub maa ja mere piiril. Tegelikult oli ta kunagi hoopis ookeaniäärne sadam.
Ajalooliselt asus Aveiro otse Atlandi ookeani kaldal. Keskaegsetes ürikutes on teda mainitud kui olulist meresadamat, kust liikusid sool, kala ja muud kaubad mööda rannikut põhja ja lõuna suunas. Kuid loodusel olid oma plaanid. Umbes 16. sajandi teisel poolel hakkasid tugevad hoovused ja tormid järjest enam liiva ja setteid rannikule ladestama, kuni 1575. aastal juhtus midagi otsustavat: üks võimas torm, mille tagajärjel suleti peamine juurdepääs merele liivavalliga.
Sadamalinn jäi korraga sisemaale kinni. Meri kadus silmapiirilt, alles jäi madalate vetega ala, mis järk-järgult muutus laguuniks – Ria de Aveiroks. See polnud enam avatud ookean, vaid keeruline vee, muda, soolatiikide ja kanalite süsteem.
Selles uues olukorras hakati ümber kujundama eluviise. Liivastele, tuultele avatud aladele laguuniserva tekkisid gafanhad – esmalt kui isoleeritud alad leeprahaigetele, kuid hiljem, koos kalanduse ja soolatootmise kasvuga, muutusid need töölisasulateks. Just seal elasid soolatöölised ja vetikakorjajad, kelle igapäevaelu kujundasid looduse rütmid: päikese, vee ja tuule koosmõjul koguti salinades – madalates soolabasseinides – soola, mis oli piirkonna üks väärtuslikumaid kaupu.
Sool andis elatist, ent linn vajas ka vaimset tuge. Kui mõelda Aveiro ajaloolisele vaimsele keskmele, siis ei saa mööda vaadata kloostritest. Linna tähtsaim vaimne ja kultuuriline süda oli Jeesuse klooster (Convento de Jesus), kus elas ja tegutses Santa Joana, kuninglikust soost nunn, kelle lugu on jäänud Aveiro hinge osaks tänaseni. Klooster on tänasel päeval Aveiro Muuseum – vaikne ja väärikas paik, kus saab aimu nii linnakultuuri vaimsetest juurtest kui ka naiste rollist religioosses elus.
Teine nimi, mis Aveiro vaimses loost tugevalt esile tõuseb, on São Gonçalinho – rahvalik ja armastatud pühak, kellele on pühendatud üks linna sümpaatsemaid ja südamelähedasemaid pidustusi. Legendi järgi käis São Gonçalinho gafanhades leeprahaigetele toitu viimas – ent kuna ta ei saanud neile läheneda, viskas ta neile leiba eemalt. See lihtne, liigutav žest on tänaseni jäänud sümboliks hoolivusest ja ühendusest nendega, kes on äärealal või haavatavad.
Tänapäeval tähistatakse São Gonçalinhot jaanuarikuus, kui Aveiro vana kvartali südames, São Gonçalinho kabeli ümber, peetakse rahvapidu. Kõige tuntum traditsioon on cavacas’te ehk kõvade suhkruleibade loopimine kabeli katuselt rahva sekka – jäljendus sellest, kuidas pühak kunagi oma abi jagas. All kogunevad sajad inimesed, varustatud vihmavarjude, liblikavôrkude, isegi keevituskindadega, et magus “vihm” kinni püüda.
Kui Aveiro kanalid ja paadid loovad esimese mulje, siis arhitektuur annab linnale oma iseloomu. Üks kõige silmatorkavamaid kihistusi linnaruumis on 20. sajandi alguse Art Nouveau – või nagu portugallased seda kutsuvad, Arte Nova – stiilis majad, mis lummavad oma värvide ja detailidega. See elegantne ja detailiderohke arhitektuur jõudis siia ajastul, mil Portugal elas oma koloniaalajastu lõpuvõbelusi – aeg, mil rikastuvad kaupmehed, meretagused sidemed ja uus maailmatunnetus tõid linna nii jõukust kui ka esteetilisi mõjutusi ja tekkis vajadus ja soov näidata seda jõukust ka linnapildis.
Tänapäeval on nende majade säilitamine saanud tähtsaks osaks linna kultuuripärandi hoidmisest. Kes tahab süveneda, saab külastada Arte Nova Muuseumi, mis asub ühes kaunimas stiiliehitises ise. Seal saab näha ajastu mööblit, graafikat ja arhitektuurseid detaile – aga võib ka lihtsalt istuda hoovi kohvikus ja lasta silmadel puhata kõverjoonelisel klaasil ja vanadel sepistel.
Lisaks oma ilu- ja kultuurikihistustele on Aveirol veel üks trump varrukas – asukoht. Linn asub täpselt seal, kus on mugav olla: poolel teel Lissaboni ja Porto vahel, kiirteede ristumiskohas, kust on lihtne pääseda nii põhja kui lõunasse, nii sisemaale kui ookeaniranda. See on koht, kuhu saab hõlpsasti tulla – olgu rongiga, autoga või kasvõi jalgrattaga –, aga kust ei maksa niisama läbi sõita.
Liiga sageli kiputakse Aveirot nägema kui “mõnusat vahepeatust” – koht, kus teha kiire lõuna ja selfie mõne moliceiro taustal. Aga see linn ei ole transiitpunkt, vaid sihtkoht. Siin on aega ja kihte, mida avastada – ning tänu oma kompaktsusele ei kao sa kunagi ära, küll aga võid leida rohkem, kui oskasid oodata.
Lisaks kultuurile ja kanalitele on Aveiro praktiliselt merelinn. Kõigest veerandtunnise sõidu kaugusel ootavad Costa Nova triibulised kalurimajad ja Atlandi ookeani liivarannad, või siis hoopis São Jacinto looduspark oma vaiksete, puutumatute düünidega. Aveiro ei ela selg ookeani poole, vaid on merega nähtamatu niidiga seotud – nii oma minevikus kui tänases elurütmis.
Aveiro ei ole ainult muuseumilinn või turismi vitriin. Siin elab ja töötab päris palju inimesi – tudengeid, teadlasi, kalureid, õpetajaid, loomeinimesi. Linna elus süttib igal hommikul uus rütm: turul tõstetakse lettidele öösel püütud kala ja värskeid köögivilju, ülikoolilinnakus ärkavad kohvikud, ja kanalite kallastel hakkavad jalgrattad ja jalutajad kulgema oma igapäevast rada.
Aveiro ülikool, üks Portugali nooremaid ja innovaatilisemaid, toob linna värsket mõtet ja rahvusvahelist seltskonda. Tänu sellele on linnal kergelt akadeemiline õhkkond. Mitte liiga lärmakas, aga mitte ka igav – just paras, et lasta endal settida, hingata ja vaadata.
Ka tänavapilt pole ainult turistide päralt. Aveiro tänavatel kõlab päris portugali keel, lapsed sõidavad rulluiskudel ja ka kohalikud istuvad välikohvikutes.
Just see argisus, läbisegi postkaardivaadetega, teeb Aveiro nii mõnusalt elusaks.
Kui oled siia postituseni jõudnud ja tunned, et Aveiros võiks veidi pikemalt peatuda, siis tea, et häid aadresse – olgu need jalutuskäiguks, ujumiseks, söömiseks vòi vaatamiseks – jagan ma ainult oma külalistele. Mitte salatsemiseks, vaid sellepärast, et kõige paremad kohad tahavad natuke konteksti ja seletust, mida ma hea meelega annan kohapeal.
Minu külalistemaja asub Ílhavos, vaid umbes 10 minuti autosõidu kaugusel Aveiro kesklinnast. See on väike, vaikne koht mere ja laguuni vahel, kust saab kiiresti nii Costa Nova liivarandadele kui ka Aveiro kultuurikihtide vahele. Mõnus tasakaal rahu ja linnakära vahel
Vaata pilte Aveirost
Tigu Tegemised 