See kirjatükk on pühendatud kõigile neile toredatele inimestele, kes külastasid mind siin Ílhavos 2025. aasta talvel –
…ja kes ei tulnud “midagi tegema”, vaid lihtsalt olema.

Kuna on algamas turistiderohke hooaeg, mis viib mind kokku nii isiklikult kui igapäevaelus- tänaval-kohvikus-rannas jubeda nähtusega mille nimeks massiturism, siis mõtlesin tänada ja läbi heietuse lahti mõtestada, mis on mõnus turism.

*Seejuures ei ole reisija alati just sūŭdi, et ta satub turistidega ülerahvastatud piirkondadesse, mis kohalike igapäevaelu häirivad. Süüdi on ikka kohalikud võimud, kes ei reguleeri turismi ja turismi ärimehed, kes poliitikuid “veenavad”, et regulatsioone vaja pole

Aeglane reisimine (ingl. slow travel) ei ole pelgalt liikumisviis, vaid eluhoiaku väljendus. Portugalis, kus aeg tundub nagunii pisut venivam ja elurütm rahulikum, leiab aeglane rändaja end justkui kodust. See on maa, kus linna vôi külaelu ei ava end korraga, vaid tasapisi. Tuleb vaid valida õige marsuut!

Massiturist tahab näha palju ja kiiresti. Ta jõuab Lissaboni, märgib ära Belémi torni kui “must visit”, seisab Jerónimose kloostri järjekorras, sööb kohustusliku pastel de nata ja suundub veel sama päeva õhtul Portosse, kui vähegi võimalik. Ta on tarbija: „Nägin ära“, „sain tehtud“, „tulin, nägin, klõpsutasin pilte“.

Aeglane reisija jääb peatuma. Ta ei torma läbi sihtkohtade, vaid jääb paigale, kuni ümbrus avaneb ise. Lissabonis võib ta leida oma nurgakese mõnes tänavakohvikus Barro Altos või Alfamas, kus istub mitu hommikut järjest – kuni teenindaja juba ilma küsimata tema kohvi toob. Kindlasti ei lähe ta Starbucks’i, kõrvitsalattet jooma Aeglane reisija valib kohaliku – natuke kulunud leti, paberist suhkrupaki, espresso, mis maksab 80 senti, kohviku ajalehelaua, mille ümber istuvad pensionärid, kes ei ketra uudiseid telefonis, vaid loevad päriselt, leht krabisedes käes, pealkirjadele kaasa noogutades või ohates.

Sellel hetkel on ta osa kogukonnast, mitte lihtsalt mööduja.

Või valib ta hoopis mõne väikese kaluriküla Lissaboni lähedal, kus elu kulgeb vaiksemal, siiramal rütmil. Kohad nagu Cacilhas, Seixal, Alcochete, Paço de Arcos või veidi kaugemal asuv Ericeira kutsuvad rändajat, kes soovib lihtsalt vaadata, kuulata, kohal olla. Need on paigad, kuhu lissabonlased ise nädalavahetuseks põgenevad. Sinna saab rongi, paadi või isegi jalgrattaga – ja kohale jõudes ei pea midagi tegema.

Võib lihtsalt olla. Ja just selles peitubki aeglase reisi tõeline võlu.

– Cacilhas, vaatega otse Lissaboni siluetile üle jõe, on koht, kus praamisõit lõpeb jn algab. Seal asub kuulus Ponto Finali restoran, mille kollased toolid ripuvad justkui Tejo jõe serval. Õhtune vein sinna kõrvale, ja aeg seisabki. Kuigi, ka selle koha on vallutanud turistid!

– Seixal on vaikne ja roheline, oma lahe ääres laotuv linnake, kus minevik elab edasi. Siin on ööpäevaringselt toimiv loodemüüriveski, mis meenutab, kuidas kunagi jahvatati jahu kogu Lissaboni jaoks. Ja kui hästi otsida, leiab väikeseid paiku, kus keegi ikka veel paati lappab ja soolatud turska kuivatab nööril.

– Alcochete’is kohtuvad jõgi ja meri. See on tuntud oma soolaväljade ja flamingode poolest, aga ka vaiksete kivitrepd ja sillutatud tänavad, mille ääres seisavad valgeks võõbatud majad, on iseloomulikud. Siin jalutavad inimesed pühapäeviti tänavatel ja vaatavad üle Tejo jõe paistvat Lissaboni

– Paço de Arcos on kui väike unustatud pärl mere ääres, kus pehmed liivarannad kohtuvad vanade villadega. Siit leiad vana raudteejaama kohviku, kus hommikukohv tuleb ajalehe ja vaikse vaatega üle lahe.

– Ericeira, veidi kaugemal põhja pool, on kaluriküla, mis on jäänud truuks oma identiteedile ka surfi- ja Instagramiajastu kiuste. Siin võib ikka veel näha, kuidas kala tõmmatakse paadist otse kaldale, ja mõnes kõrtsis laulab keegi vanu meremehelaule. Vanad mehed istuvad ikka veel samadel pinkidel nagu nende isad..

Need on paigad, kus on veel värske kala lõhn, kohalik turg, kivine rand, vaikus ja inimestele mõeldud aeg. Siin ei pea midagi “ära nägema” – siin saab lihtsalt olla. Ja just selles peitubki aeglase reisi võlu.

Selle asemel et ühe päevaga läbi joosta Porto, Aveiro ja Coimbra – linnad, mis kõik vääriksid eraldi peatükki – jääb aeglane rändaja mõneks ajaks paigale. Ta võib näiteks peatuda Ílhavos – minu kodulinnas, ideaalne paik “a vida boa’ks”. Kõik oluline on läheduses: meri, turg, head söögikohad ja vaikus, kui seda otsid.

Või Estarrejas, kus pole midagi „must-see“, aga kus on midagi palju väärtuslikumat – ruum rahulikeks hommikuteks, kohaliku turu värskus ja tunne, et keegi ei kiirusta sind järgmile “objektile.”

Águedas saab suvel küll värvilisi vihmavarje näha, aga sügisel tasub lihtsalt istuda jõe ääres ja lasta endal olla – ilma et keegi ütleks, mida peaks „kindlasti kogema“.

Ja Murtosas, kus lisaks ookeanirannale imeline laguun. Seal saab sõita jalgrattaga mööda soolavälju, ja vaadata, kuidas päike loojub vaikuse sisse.

Kõikidest nendest kohtadest saab teha väljasõite tõmbekeskustesse ja ära nåha olulised objektid.

Kui jääte Dourosse, jääge õigesse kohta. Mitte jõeäärsesse suurhotelli ega suure turismigrupi jõepaadile, vaid mõnda väikese pereveinimõisa/tallu kus vanem põlvkond mäletab aegu enne turistide saabumist. Enne kui Douro org sai “maailmapärandiks” ja see oli lihtsalt org. Ja vein oli elu, ellujäämise allikas!

Kui jääte näiteks portveinipealinna Pinhão lähedale, on just väikeses kodumajutuses suurem võimalus sattuda olukorda, kus peretütar valab klaasi portveini ja vanaisa tukub kuskil puu varjus, teeseldes, et ta ei pane teid tähele… Kui selle vanaisaga jutuotsa peale sattuda ja küsida õigeid küsimusi – hakkab ta rääkima. Ta võib rääkida Pinhão jõeäärsetest veinibaaridest, millel olid enne ElL normide saabumist muldpõrandad. Need põrandad jõid rohkem portveini ku tänapäevased turistid kõik kokku. Iga tilk, mis klaasist üle jäi, iga põhjasetteline lonks kallati lihtsalt maha. Ja muld võttis selle vastu. Aastaküntete, sajandite kaupa, See tekitas lõhna. Mitte odavat aroomi, vaid aegade kihi – vanade tammevaatide, niiske mulla, aeglaselt kuivanud veinisuhkru ja pimedate ruumide vaoshoitud sumina lõhna. See lõhn elas seinas, laudlinades, inimese riietel… Kuni saabus uus aeg. Euroopa Liit, normid, sanitaarnõuded. Muld kadus. Portvein muutus mõõdetavaks ja see iseloomulik Douro veinibaaride lõhn kadus igavikku…

Aga mõned mäletavad veel. Ja kui jääte paigale – mitte üheks ööks, vaid mitmeks, võib juhtuda, et need lood jõuavad ka teieni. Muidugi peab olema ka natuke õnne. Mul ei ole aadressi, kuhu teid saata. Ma ei saa öelda, et “mine sinna ja küsi seda”. Mina olen lugudeni sattunud juhuslikult – kui rändan üksi ja astun sisse mõnda kohaliku külabaari või kohalikku kodumajutusse. Mõnikord tuleb lugu. Mõnikord mitte.

Portugallased on avatud ja soojad inimesed. Lahked, tähelepanelikud. Aga nagu kõik sügavamad lood, vajavad ka nemad aega. Kiirustajale ei avane midagi. Kui sa ei torma , vaid lihtsalt oled – võib üks kohalik vanamees lõpuks öelda: “Tead, muldpõrand lõhnas ikka paremini kui see uus plaat siin.” ja siis rullubki kogu ajalugu oma ilus lahti. Sellised hetki hindan ma tõeliselt!

Mu üks öökapi raamatutest on juba aastaid Raul Brandão As Ilhas Desconhecidas – vaikne ja imeilus reisiraamat tema teekonnast Assooridele 20. sajandi alguses. See pole giid ega reisikiri klassikalises mõttes, vaid poeetiline ja tähelepanelik rännak läbi saarte, mis olid siis veel peaaegu tundmatud. Brandão liikus laevaga saartele, ükshaaval, aeglaselt. Ta kirjeldab loodust, inimesi, valgust ja vaikust – ilma kiirustamata ja midagi otsimata. Ta ei läinud sinna midagi “avastama”, vaid lihtsalt lubas endal kohal olla.

Ka mina olen Assooride fänn ja täiesti kadestan Brandão aega. Kuidas kôik on 100 aastaga muutunud  ja seda aega, kui oli veel võimalik astuda maha tundmatul saarel, küsida öömaja, ja keegi tegi sulle suppi, sest see oli loomulik asi teha.

Jah, tänapäeval võib ka leida väikseid talumajutusi, aga keegi ei taha seal enam turistile süüa teha. Muidugi – ei saa neid süüdistada. See on kadalipp: gluteen, laktoos, pähklid, veganlus, erisoovid, toiduallergiad,. Kõik on keerulisemaks muutunud. Spontaansus ja lihtsus on justkui luksus, mida enam lubada ei saa. Reisikorraldajad. teatmikud, TripAdvisori punktid, et úldse midagi otsustada.

Brandão ei kartnud vihma ega suppi, mis oli eile tehtud. Ta otsis inimesi, vaatas loodust ja kirjutas üles mida tundis.

Aeglane reisimine tähendab kohalolu. See tähendab, et lubad ekselda tänavatel ilma, et Google mapsi kohe sisse lülitaks, vestelda vanainimestega, süüa seda, mida parasjagu pakutakse, ja mitte stressata, kui mõni “tippnähtus” jääbki nägemata.

Kui massiturist küsib: “Mida siin teha on?”, siis aeglane rändaja küsib: “Kuidas siin olla?”

Kui sa tõesti tahad Portugali mõista ja tunnetada –, siis võta aega. Jää kauemaks. Jaluta ilma sihita. Istu samas kohvikus mitu päeva järjest. Ja lõpuks märkad, et see maa hakkab sulle vastu vaatama.

Tegelikult käib see iga maa kohta. Ma lihtsalt kirjeldasin seda Portugali kaudu. Ega igaüks ei peakski reisima. Ma isegi pole ammu enam mingi reisija. Ja see kirjatükk on mõtisklus, mitte kriitika.

Igatahes on vaja turismi ja reisimisse hakata suhtuma teisiti- näpud püsti “siit ma tulen” mentaliteet tuleb igaveseks unustada, sest kohalikud, kes massiturismi piirkondades igapäevaselt elama peavad, on plahvatuse äärel. Loe siit