Ülestõusmispühi tähistatakse iga aasta pühapäeval, pärast kevadise pööripäeva esimest täiskuud, mis tähendab, et need võivad aset leida, olenevalt aastast, ajavahemikus 22. märts kuni 25. aprill. Ehkki pühad on kristlikud, keskenduvad Jeesuse ristilöömisele, mahamatmisele ja kolmandal päeval ülestõusmisele, leiab paljudes ülestõusmispühadega seotud kommetes ja sümbolites seoseid varasemate paganlike viljakusrituaalidega. Näiteks elu ja uue alguse sümbol – muna – oli kasutusel juba enne Kristust. Mune armastavad värvida kevadpühade puhul ka mitteusklikud. Argikeeles kutsutaksegi neid pühi munadepühaks.

Ülestõusmispühade tavad erinevad kultuuriti, ulatudes lihtsatest peretraditsioonidest kuni suursuguste religioossete tseremooniateni katoliiklikes maades.

Järgnevalt väike pilguheit maailma värvikamatele ülestõusmispühade traditsioonidele.

Maailma suurimate lihavõttepidustuste keskus on Antigua, endine Guatemala pealinn, kuhu 16. sajandil tõid Hispaania misjonärid endaga kaasa Andaluusia traditsioonid. Linna rikkalik barokkstiilis koloniaalarhitektuur ja ajaloolised kirikud loovad ideaalse atmosfääri pidulikeks protsessioonideks ja religioosseteks sündmusteks. Linnas on arvukalt katedraale ja pühakodasid, kus kogudused saavad koguneda ja usulisi tseremooniaid läbi viia.

Semana Santa (vaikne nädal) ajal muutub see linn täielikuks teatrilavaks ja pakub ainulaadset segu maiade kultuurist ja kristlikust pärandist. Antiguasse sõidavad Semana Santa ajaks kohale turistide hordid. Kogu nädala jooksul on õhk lillede lõhnast ja viirukist paks, lillat värvi rüüdesse riietatud mehed, kapuutsid peas, kannavad raskeid, mitu tonni kaaluvaid raame hiigelsuurte Jeesuse skulptuuridega astudes matuseorkestri muusikataktis alfombraga kaunistatud tänavatel. Alfombrat ehk looduslikku vaipa hakkavad linnaelanikud valmistama nädalaid enne. Kõigepealt pannakse munakivide tasandamiseks liiv, seejärel saepuru, mida värvitakse kirevate toonidega. Lõpuks kaunistatakse ja lõhnastatakse rongkäigu tee männikäbide, lillede ja muude kohalike taimedega. Vaibakunst pärineb maiadelt, selle üle ollakse eriti uhked.

Suure Reede pärastlõunaks on kogu linn musta rüütatud, majad ja puud kaetakse musta krepp-paberiga ning musta riietatud leinajad põletavad viirukeid ja kannavad laternaid. Massid palvetavad vaikselt, mõned emotsionaalsemad läbivad patukahetsuse valjult nuttes.

Pühapäeval, pärast nädalast sügavat leina ja meeleparandust, saabub Antiguas lihavõttepühapäev ning linna atmosfäär muutub täielikult. Leinamuusika ja tumedad toonid asenduvad “Procesión de Resurrección” ehk ülestõusmisprotsessiooni rõõmsate laulude ja värviliste rõivastega, täis muusikat, tantsu ja lilledesse rüütatud kujusid. 

Kogu Semana Santa nädala vältel on tänavatel toidumüüjad, kes pakuvad “comida típica’t” (traditsioonilisi toite); pühapäeval ilmub nende tortiljade ja chuchitode vahele ka liha. Eriti armastatud on doblased – täidetud pirukad, mille täidis on alates kapsast ja juustust kuni chicharronesini, mis on pikalt küpsetatud seakõhutükk. Chuchitod on Guatemala tamaled ehk maisijahupannkoogid, mis on täidetud liha ja maheda tomatikastmega, seejärel aurutatud banaanilehtedes. 

Huvitavateks maiusteks on näiteks rellenitos – mustade ubadega täidetud ja suhkruga üle puistatud praetud banaanitaigna pallid  ja algodones ehk puuvillakommid. 

Nagu mainitud sai, saabusid lihavõttenädala tähistamise traditsioonid Guatemalasse koos Andaluusia kolonisaatoritega ning seetõttu pole eriti vaja mõelda, kus Euroopas on vägevaimad protsessioonid ja pidustused. Muidugi on see Andaluusia pealinn Sevilla! 

Eestis tähistatakse ülestõusmispühi pigem kevade alguse ja looduse uuenemise märgina, keskendudes enam perega koos veedetud ajale ja looduslähedastele traditsioonidele kui suurtele kiriklikele tseremooniatele. 

Kuidas tulevad púhad Poola, Saksamaale, Portugali, Itaaliasse, Hisoaaniasse, Norrasse ja Filipiinidele, loe minu eelmise aasta Edasi artiklist

https://edasi.org/223037/kristel-randruut-liha-votmine-ja-munade-puhitsemine/