---

Vaatamata sellele, et sotsiaalmeedias tehakse ohtralt avaldusi, jagatakse artikleid ja räägitakse säästlikust ning rohelisemast eluviisist, ei ole see mõtteviis eestlaste reisiharjumustesse veel päriselt juurdunud. Arutletakse küll slow tourism’i ja säästva turismi üle, kuid reisiplaanid algavad ikka samast kohast: nädalane Portugali tuur, mille jooksul tahetakse läbida kõik kolm suurt linna – Porto, Lissabon ja Faro – justkui linnukese kirja panemiseks. (See tähendab rohkem kui 600 kilomeetrit sõitu ja autos kiirteel veedetud tunde)

Muidugi pole suurte linnade avastamises midagi halba – igaüks tahab näha klassikat ja tunda ära postkaardilt tuttavaid paiku. Ent eestlastel paistab olevat mingi seletamatu veendumus, et väljaspool suurlinnu justkui ei toimuks midagi. Siin peitub aga ka väike tõetera: suurte linnade hiilgus ei ole pelgalt turistide valik, vaid tihti on need sihtkohad ka kohalike turismireklaamide lipulaevad. Neid müüakse säravate pärlitena, sest sinna on ärimehed oma varanduse alla pannud(Lõuna-Portugali suured hotellikompleksid) ja teevad tugevat reklaami, et saada oma investeeringud tagasi.

Peab alati külastajatele meelde tuletama, et Portugal on üle 900 aasta vana riik, mille piirid pole muutunud ja kus tõeline ajaloo- ja kultuurikiht peitub just väikestes külades ja vähem külastatud piirkondades. Sellised kohad ei ole massiturismist rikutud, seal on säilinud ehtsus.

Tihti unustatakse, et kui kõik koonduvad samadesse tuntud linnadesse, muutub sealse kogukonna elu ja kohalik kultuur hakkab lagunema või kohanduma turistide ootuste järgi. Turismi suur rahavoog loob justkui peegeldusmaailma, kus pärand on sekundaarne ja autentsus muutub kaupmeheks, kes üritab iga möödujat kinni püüda ja oma tükikese “kohalikust elust” maha müüa.

Just sel põhjusel Lissaboni elanikud hiljuti protestisid, sest turismikasv on jub ammu linnale üle jõu käiv. No ja eks mõned parteid õhutasid seda protesti. See ei tähenda, et portugallased ei tahaks turiste näha – vastupidi, Portugali külalislahkus on hästi tuntud. Kuid turistide kontrollimatu voog on muutnud nende igapäevaelu väljakannatamatuks: üürid tõusevad, kohalikel pole enam oma kodulinnas ruumi ja kohalikud poed ning elamupiirkonnad asenduvad massidele suunatud äridega. See on teinud nende elu põrguks.

Viimased neli kuud on andnud mulle kui ‘rahvusvahelise’ majutuskoha pidajale võimaluse jälgida ja vestelda paljude külastajatega. Prantslased, itaallased, hispaanlased, šveitslased ja sakslased, kes mulle sel hooajal sattunud on, pole mitte tingimata “arengutasemelt” eestlastest kõrgemal. Pigem on need inimesed, kes minu juurde satuvad, juba teise reisimisfilosoofiaga – otsivad midagi enamat kui lihtsalt linnast linna kihutamine. Eestlased, seevastu, satuvad minu juurde sageli lihtsalt seetõttu, et olen eestlane – mitte huvist piirkonna vastu. Tulemuseks on kiired läbisõidud ja minimaalne huvi kohaliku ajaloo või kultuuri vastu. Inimene väärib ju puhkust, eks? Mõne jaoks võivad pikad jutud ajaloost, kultuurist ja toidutraditsioonidest isegi “viinavõtmisisu” viia 🙂 Samas suhtun ma tõsiselt sellesse, et inimesed tunnevad väsimust ja nende huvi ümbritseva maailma vastu võib olla kahanenud. See selgitab, miks populaarsust koguvad nn magamishotellid, kus eesmärk on lihtsalt puhata ja mitte tingimata avastada. Paljud sõidavad tuhandeid kilomeetreid maha, et jõuda hotelli, kus saab lihtsalt välja puhata ja mitte midagi teha. Ka endal on elus olnud selliseid perioode – vahel vajamegi kohta, kus saab lihtsalt hetkeks peatuda ja end koguda. Kuid seda enam, pole mõtet ringi kihutada suurlinnades, vaid tulebki aeg maha võtta. Mõelda võib ka puhkuse peale kodumaal, sest isegi kui vein on kallim, siis lennukipiletihinna ju hoiab juba kokku.

Kuhu võiks siis minna peale tuntud linnade?

Üks suurepärane piirkond, kus satud teistsugusesse keskkonda ja hing saab kosutust, on kindlasti Serra da Estrela. See on Portugali kõrgeim mäeahelik, kus vahelduvad lummavad graniitkaljud, lopsakad orud ja ajaloolised külakesed, millel on oma eriline atmosfäär ja traditsioonid. Siin saab tunda tõelise Portugali maapiirkonna rahu ja vaikust, kaugel suurlinnade saginast — aga see ei tähenda, et siit puuduks kaasaegne mugavus ja vajalik taristu.

Serra da Estrela ei ole mingi mülgas ega mahajäetud maanurk, kus poleks, kuhu ööbima jääda või einestama minna. Siit leiab maalilisi mägihotelle, termaalvetega spaa-hotelle ja peresõbralikke majutuskohti, kus saab pikemalt peatuda. Kohalikud restoranid pakuvad ehtsaid mägiroogasid ja piirkonna parimaid maitseid. Paraku on ka siia jõudnud McDonald’sid ja muud kiirtoiduketid, mis rikuvad küla atmosfääri. Õnneks leiab päris gurmaan ka Serra da Estrela jalamil asuva Michelini tärniga restoran Mesa de Lemos’e, millel on ka Michelini roheline tärn jätkusuutliku köögi eest.

Kui alustada reisi Ílhavost ja võtta esimeseks peatuspunktiks Celorico da Beira, on see suurepärane sissejuhatus kogu Serra da Estrela piirkonda. Celorico da Beira asub mugavalt peatee ääres, pakkudes võimalust süveneda kohalikku kultuuri ja ajalukku enne, kui teekond jätkub sügavamale mägedesse  Celorico da Beira on tuntud kui Serra da Estrela juustu pealinn, mistõttu on just siin hea teha esimene peatus. Solar do Queijo muuseum asub otse linnasüdames ning pakub tasuta väljapanekut Serra da Estrela juustu valmistamise ajaloost. Teisel korrusel on saal, kus saab 7 euro eest degusteerida juustu, mille kõrvale pakutakse kohalikku leiba ja veini. Siis võiks teha kitsastel vanalinna tänavatel väikese tiiru. Linna keskel mäe otsas  domineerib massiivne graniidist kindlus, mille juured ulatuvad eel-Rooma aega. Hiljem, 14. sajandil, uuendas lossi kuningas Dinis ja 1762. aastal rüüstasid selle Hispaania väed, nii et praegu näeb seal enamasti varemeid.

Linn on küll väike, kuid on üsna mitu toredat lõunasöögikohta: A Forca, Cantinho, Sabores do Quinta. Pärast lõunasööki võiks võtta sihi ‘Unhais da Serra‘sse, kuid enne seda tuleb Celorico lähedal käia tutvumas Necrópole de São Gens’iga. See on arheoloogiline paikkond, mis asub umbes 2 km põhja pool Celorico da Beira linnast ja pärineb varasest rauaajast. Selle alal on olnud pidev asustus juba alates V aastatuhandest eKr, ning siin on märgata tugevat Rooma perioodi ja varakeskaja (9.–10. sajand) mõju. Siin näeb kivikalmeid, erineva kujuga kivikirste, aga oluliseim vaatamisväärsus on Pedra da Forca ehk kellakivi. See suur, looduslikult tasakaalustunud kivim moodustab unikaalse maamärgi ja selle kuju tõttu on sellega seotud mitmeid kohalikke legende. Kivi all paiknev looduslik kamber muudab selle veelgi erilisemaks ning kohalikud usuvad, et seda kasutati muinasajal rituaalseteks ohverdusteks. Räägitakse, et teatud tuulega, kivid teevad kirikukellade häält.

Järgmine sihtpunkt – Unhais da Serra – on maaliline mägiküla, mis on tuntud oma termalvete poolest. Unhaisi kuulus H2O Termal & Spa on parim koht lõõgastumiseks ja esimesel päeval ma muud ei teekski. Hotell on suhteliselt kallis, kuid sisaldab suurepärast hommikusöögi buffet’d ja spaad. Ja spaa ei ole lihtsalt soe vesi, milles mulistada, vaid tervendavate mineraalide ja mikroelementidega rikastatud raviveed, mis kuumalt otse mäest välja purskuvad. Looduslikud komponendid koos mineraalidega annavad veele selle tervendavad omadused, mis aitavad leevendada liigese- ja lihasvalusid ning parandada vereringet.

Need, kes pärast mõnusat spaapäeva ei viitsi hotellist välja minna, neile on ka hotellis restoran olemas ja täiesti hea restoran. Kuid Unhais da Serra on väike ja võluv mägiküla, kus leidub lisaks spaale veel avastamist väärt kohti. Külastada tasub Unhais da Serra vanalinna, kus ajaloolised kivimajad ja kitsad tänavad loovad autentse atmosfääri. Siit leiad ka Lenda Viriato restorani, mis pakub autentseid Serra da Estrela roogasid ja piirkonna veine. Veel tasub teha jalutuskäik Fonte Paulo Luis Martins’i juurde, mis on väike ja kaunis allikas keset loodust.

Kui satud kevadel Unhais da Serras olema, siis tasub kindlasti võtta ette lühike teekond Fundãosse – Portugali maguskirsside pealinna. See linn on kuulus oma kirssideistanduste ja värviliste kevadiste kirsipuude õitsemise poolest. Kui jõuad Fundãosse, tervitavad sind valminud maguskirsside punased täpid igal turul ja teeäärses müügipunktis. Kevadel toimub siin ka Fundão kirsside festival, kus saad nautida värskeid kirsse, kohalikke hõrgutisi ja osaleda pidulikes üritustes. See muudab Fundão külastamise tõeliselt eriliseks!

Kui aga kirsihooaeg möödas, on Belmonte suurepärane koht päeva alustamiseks, kuna seal on palju avastada. Alustada Pedro Álvares Cabrali muuseumiga, mis jutustab kuulsast meresõitjast, kes avastas Brasiilia. Seejärel Juudi Muuseum, kuid seda näeb linnas igal pool, et tegemist on juutide linnaga. Belmonte on tänapäeval üks väheseid kohti Portugalis, kus on säilinud aktiivne juudi kogukond, mis kannab endas “krüpto-juutide” sajanditepikkust lugu. Pärast 1496. aasta dekreeti, mil Portugali kuningas Manuel I nõudis kõigilt juutidelt riigist lahkumist või sunnitud ristiusku pöördumist, hakkas Belmonte juudi kogukond oma usku salaja praktiseerima. Neid hakati nimetama krüpto-juutideks või marranodeks, kes väliselt käitusid katoliiklastena, kuid koduseinte vahel jätkasid judaismi traditsioonide järgimist ja hoidsid oma usku saladuses ligi viissada aastat. Peale muuseumi, mis nende lugu räägib, on linnas sünagoog ning Belmonte vanalinna kitsad tänavad olid kunagi juudi kvartali südameks. Täna on siin säilinud mõned ajaloolised kivimajad ja vana oliivipress, mis on sümboliks kohaliku juudi kogukonna panusele piirkonna majanduse ja kultuuri arengusse. Turististe tõmbab eriti siia Paasapüha Seder: Igal kevadel korraldab kogukond avalikku paasapüha Sederi tseremooniat, tähistades kogukonna taassündi ja avatud suhtumist oma traditsioonide jagamisse laiemalt.

Kui otsite seal linnas söögikohta, siis Belmonte Sinai hotelli restoran pakub koššer-sõbralikku kööki, kuid pole täielikult kinnitatud, et see oleks rangelt koššer-restoran. Hotell pakub toite, mis järgivad teatud koššer-reegleid ning on suunatud juudi külastajatele ja nende vajadustele, kuid puudub ametlik kosher-sertifikaat.

Mina olen külastanud linna mingil keskplatsil väga armsat söögikohta Taverna Fio de Azeite’t, mis küll terrassil pakub vaid jooke ja einestamiseks tuleb tuppa minna ja mille hinne pole kõrge, kuid me saabusime juba lõuna lõppedes ja lahke peremees pakkus näljastele süüa ja ei ajanud ära- see tegi meele rõõmsaks. Köögis küll olid tööl vaid sisserändajad- ka nii kaugel mägilinnas! Lisaks leidub Belmonte linnas mõned väiksemad juudi suveniiripoed, kus müüakse näiteks käsitööesemeid, menorasid(7 harulisi küünlajalgu) ja ka kosšer-veine. Mina endale selle veini ka ostsin.

Belmontest võiks suuna võtta Loriga peale, kuid enne seda sisse põigata Manteigas‘esse, mis asub sügaval orus ja on ümbritsetud mägede ja metsadega. Linna lähedal asub Poço do Inferno juga, mis on üks Serra da Estrela maalilisemaid vaatepunkte. Siin tasub külastada ka Burel Factory’t, kus valmistatakse traditsioonilist villakangast ja -tooteid. Samuti on Valezim ideaalne koht, kus peatuda ja nautida mägivaateid ja rahulikku atmosfääri. Valezimi lähedal leidub väikeseid veinitegijaid ja traditsioonilisi mägikõrtse, kus saab kohalikku kööki maitsta.

Loriga, tuntud kui “Portugali Šveits”, on oma ilusa maastiku poolest tõeline pärl. Küla asub 770 meetri kõrgusel liustikujõgede poolt kujundatud orus, mida ümbritsevad mäetipud, mis kevadel ja talvel on kaetud lumega – andes sellele unikaalse alpiilme.

Loriga on ajalooliselt olnud piirkonna oluline tekstiilitööstuse keskus, mille juured ulatuvad tagasi Rooma ajastusse ja keskajani. Küla kitsastel tänavatel jalutades näed veel tänapäevalgi lambakarju mäenõlvadel rohtu näksimas – tõeline märk selle piirkonna traditsioonide püsimisest. Loriga köök on samuti piirkonna suur uhkus. Siit leiad küpsetatud kitse, kvaliteetseid suitsutatud vorste ja kuulsat Queijo da Serra juustu. Kuid kohalikest magustoitudest tõmbab enim tähelepanu Bolo Negro, tume ja rikkaliku maitsega kook, mida kohalikud nimetavad humoorikalt “portugali koogiks inglise aktsendiga” – meenutades seega inglise traditsioonilist puuviljakooki, mille maitses on tunda rahvusvaheliste mõjutuste jälgi tänu piirkonna kunagisele tekstiilitööstuse buumile. Küla lähedal on suurepärased matkarajad ja looduslikud basseinid, kus suvel saab ujuda. Peamine tõmbenumber on Praia Fluvial de Loriga, selge veega looduslik bassein, mille kaljuste kallaste ja puhta veega ala on ideaalne koht värskendavaks peatuspaigaks enne teekonna jätkamist mägedest alla Dão oru poole või jääda Lorigasse ööbima.

Peale Lorigat – Kuhu edasi?

Jätkates Lorigast allapoole, tasub suund võtta Nelase poole. Nelas on kaunis väikelinn, mis asub otse Dão veinipiirkonna südames. Siin soovitan kindlasti külastada Quinta da Fata (on Bookingus ka) või Quinta do Mondego veinimõisaid, et proovida kohalikke veine ja nautida maalilist õhustikku. Kui soovid tõelist Portugali maapiirkonna võlu, siis peatu mõnes kohalikus veinimajutuses, kus saad avastada piirkonna veinikultuuri veelgi sügavamalt. Isikliku soovitusena on Quinta da Fata 100% Encruzado vein olnud minu lemmik valge vein juba viimased kolm aastat!

.

P.S. Tegelikult leiab ka Lissabonist ja Algarvest fantastilisi kohti ja majutusi. Kohalikud Lissabonis on aga Airbnb korterite peale üsna pahased, sest kortermajades võib pidevalt kuulda kohvrirataste mürinat ja pidu peo otsa – turistil on ju puhkus! Soovitan suurlinnas valida hoopis mõni ajalooline hotell. Nii saad nautida unikaalset õhkkonda ja toetada kohaliku pärandi säilitamist, samal ajal kui elanikud saavad rahulikumalt oma igapäevaelu jätkata. 🙂