Cuada küla(häälda: kada) on paradiis paradiisis, koht kuhu kindlasti kasvõi üheks päevaks minna. Odavate kilda seal ööbimine ei kuulu, pigem saare kalleim, kuid tegemist on ikka majadega- terve küla majadega ja mitme peale kulu kandes nii hullusti kallis ei olegi. Mina rentisin üksi pisikest ühe magamistoaga majakest ja see maksis 130 eurot, hommikusöögi hind tuleb lisaks, kuid mul oli sünnipäev ja sain kingituseks hommikusöögi maja poolt. Nii, et ülemõistuse kallis ei ole.

Küla ajalugu on kui fööniksi tuhast tõusmine.

Cuada asub Florese läänepoolses küljes ehk reljeefselt väljendudes pärapõrgus asetsev küla, mille ajalugu ulatub aastasse 1676 ning külas elas veel eelmise sajandi keskpaiku 122 inimest.

1960. aastal pakkisid kõik Cuada küla elanikud oma asjad kokku, jätsid küla maha ning sõitsid Ameerikasse paremat elu otsima. Vaesus oli seal saarenurgas muidugi ilmne, paljudel majadel puudus isegi korralik katus ning pärast 1957 aasta Faiali saare vulkaanipurset, mis hävitas mitmeid külasid ja jättis pea 10 tuhat inimest peavarjuta, pakkus Ameerika ja Kanada esialgu Faiali saare inimestele emigreerumise võimalust. Hiljem kui nähti, et tegemist töökate inimeste ja osavate meremeestega, anti võimalus kõikidele saareelanikele kes vaid soovisid, nende unistustemaale Ameerikasse minna.

Samal ajal kui Florese saar vaikselt tühjaks voolas (tänasel päeval elab saarel alla 4000 inimese), saabus Floresele mees Pico saarelt- Carlos Silva ja leidis siit endale naise Teotónia ning neid mõlemaid tõmbas see mahajäetud kummituseküla. Nad ostsid siia esimese maja umbes 40 aasta eest, teadmata veel midagi maaturismist ja selle tõusust või oskamata unistadagi sellest, et 40 aasta pärast saab sellest Florese saare kõige eksklusiivsem majutus kuhu on tohutu tung. Nad muudkui ostsid varemeid juurde ja nii algas aeglane ning takistusterohke teekond Cuada küla taastamiseks.

1999. aastal avati küla 10 renoveeritud majaga ja pole sellest ajast peale peatunud. Nüüdseks on nad küla kõigi 21 maja omanikud, nad on säilitanud originaalse arhitektuuri ja isegi majadel on endiste elanike nimed. Näiteks mina elasin küla viimases majas- Fatima hütis. Maja ees sõid lehmad ja eesel laulis öö otsa!

Auto tuleb ära parkida ja külas liiklemiseks on vaid konarlik kivist jalgtee kus iga kivi eri kõrguse ja suurusega- kohvrit järgi vedada on võimatu! Ärge liiga suurte kohvritega reisige, seal külas näete nendega kurja vaeva

Külakompleksis on ka restoran, mille suhtes jäi mul selline kahetine tunne. Kindlasti on ta saare kõige uuenduslikuma käekirjaga restoran. Menüü ei ole pikk- 2 kala, 2 liha ja eelroogasest “lapased” täitsa olemas, kõik moekalt serveeritud, aga ei olnud seal restpranis seda “kirge”. Noored ettekandjad, tätoveeritud kätega kokk, aga kogu see asi oli kuidagi ära tehtud, mulle näiteks serveeriti söök ette kui olin WC’s ning klaasikest veini juurde saada oli raske- noortel ettekandjatel ei ole pilk laudadel, vaid näpitakse telefoni. Hommikusöögilauas oli sama probleem, et teenindaja ei käitu kui võõrustaja, vaid nagu ametnik, kelle ainule dialoog klientidega on, et mis majast sa pärit oled, teha linnuke paberile ja siis tähtsalt “oma tööd” edasi teha. Suures hotellis see ei sega, polegi vaja, et hommikusöögiteenindaja sinuga vestlusesse astuks, aga see on teistsugune õhkkond- see on küla- see vajaks teistsugust lähenemist.

Vastupidiselt köögitoimkonnale, olid kõik “receptioni” töötajad ülikülalislahked ja meeldivad.

Mu maja ees karjamaal olev eesel oli nii nummi, et plõksisin tast oma 100 pilti ja panin talle nimeks Fiona.

J15 min trr kaugusel asub imeline koht- Poço da Ribeira do Ferreiro – järv, kuhu kukub kümnete koskede vesi! Kui see pole paradiis, siis mis üldse on paradiis?

Mis seal teha? Ikka matkata! Ferreiro joa juurde on nii 3 km matk ja väga ilus on sinna minna hommikul kui udu hajudes hakkab mäetipp paistma.

Florese saar koosneb peamiselt mägedest, suurtest kuristikest ja hiiglaslikest kaljudest. Florese kõrgeim punkt on Morro Alto, mille kõrgus on 914 meetrit. Cuada külast ei jää kaugele Monchique’i saar, mis on Portugali ja Euroopa läänepoolseim punkt, kuigi saareke toetub Põhja-Ameerika mandriplaadile ehk laamale. Ainult paadiga ligipääsetav 43-meetrine sügav laht pakub suvel võimalusi päevasel ajal sukeldumiseks. Saar ja seda ümbritsevad veed on riikliku kaitse all selle rikkaliku bioloogilise mitmekesisuse tõttu. Saare lähedal asuvates vetes on leitud üheksakümmend kuus taime- ja loomaliiki, sealhulgas pruunvetikad, “lapas”(inglise keeles limpets), erinevad nuivähilised ja palju kalu, millele eesti keelset nimetust ei õnnestunud mul kuskilt leida, nagu näiteks Coris julis.

Pildil pisike täpike ongi Euroopa öäänepoolseim punkt.