26.mail esilinastus Netflixis Portugali uus sari “Rabo de Peixe”, (inglise keeles seriaali nimi “Turn of the tide”, kuid otsetõlkes oleks see “kalasaba” ja see on kaluriküla nimi)

Rabo de Peixe on kaluriküla Assooridel, São Migueli saarel ja lugu, mille alusel film on tehtud, tundub nagu mõni Quentin Tarantino film, kuid on tõestisündinud:

Aasta oli 2001, kui itaallane Antonino Quinci purjetas Venezuelast Hispaaniasse purjekaga, mille pardal oli 500 kg kokaiini, väärtusega umbes 40 miljonit eurot. Kuid tema teekond üle Atlandi oli karm ja torm murdis Assoori saarte lähedal purjeka masti. Quincil ei olnud muud valikut, kui teha peatus São Miguelil ja lasta see parandada; kuid enne sadamasse minekut, kus tema paati oleks võidud kontrollida, laadis ta lasti ühte koopasse maha, kinnitas kokaiinipakid kalavõrkudega ning jättis oma hinnalise narkolaadungi ettearvamatu Assooride ilma meelevalda kus tuul ja lained said kinnitustest ruttu jagu ning pool tonni kokaiini hakkas Rabo de Peixe muuli poole kihutama. Kui kohalikud aru said, mis toimub, algas selle pisikese küla kaldal tõeline klaperjaht. Mõne tunni jooksul õnnestus politseil konfiskeerida umbes pooled pakid, kuid peagi hakkasid ülejäänud 210 kilo kokaiini ringlema piirkonnas ja kogu saarel.

Kuna São Miguelil ei olnud varasemat kogemust selle uimastiga, ei teadnud keegi ka “koka” õiget hinda ega tarbimisega kaasnevaid riske. Saare vaesusest räsitud elanikkonna jaoks oli peamine eesmärk võimalikult kiiresti raha teenida, nii et inimesed hakkasid müüma kõrgekvaliteedilist uimastit naeruväärsete hindadega. Kokaiiniga täidetud plasttopsid maksid 20 000 eskuudot – veidi üle 20 euro – ning järgmise kolme nädala jooksul teatas Sao Miguel’i saar 20 surmajuhtumist ja ütlemata suurest arvust üledoosi tõmmanutest. Keegi ei olnud selleks valmis: saarel valitses paanika ja kaos. Räågitakse legende naistest, kes kasutasid jahu asemel kalafilee paneerimiseks kokaiini (filmis on ka stseen sellest) või kaluritest, kes kokat hommikukohvi sisse lusikaga suhkru asemel lisasid. Räägitakse lugu, et kokat kasutati isegi kord jalgpalliväljakul kriidi asemel joonte tõmbamiseks. Väidetavalt olla 1 üks mees andnud kellelegi 300 grammi kokaiini lihtsalt telefoni laadimise eest .

Itaallase kokaiin pööras São Migueli elu pea peale. Veel 20 aastat hiljem võib saarel ikka veel täheldada selle sündmuse mõjusid. Mõned kohalikud said Quinci kokaiini tõttu rikkaks ja avasid oma ärid, põhiliselt kohvikud ja restoranid, millest paljud tänasel päevalgi töötavad. Enamasti aga avaldas Quinci saabumine elanikkonnale siiski laastavat mõju. Kokaiini tõttu, mis oli väga puhas ja kange, hakkasid paljud heroiini tarbima, et magada või vähendada kõrgekvaliteedilise uimasti võõrutusnähte. Sellest tulenevalt hakkas saarel ringlema ka mandrilt sisse veetud heroiin.

Kohalik sotsioloogiline uuring kinnitab, et Quinci saabumine suurendas saarel narkootikumide tarbimist ja kõige rohkem mõjutas see vaesemat elanikkonda. Kui jõukad võisid endale lubada võõrutusravikliinikutes käimist, otsisid heroiini enamasti töölisklassi noored.. Portugali valitsus maksab tänaseni mobiilse teenuse eest, mis levib üle saare omavalitsuste, jagades metadooni heroiinisõltuvusega inimestele.

Mis puutub Quincisse, siis veidi vähem kui kaks nädalat pärast saabumist, arreteeriti mees Ponta Delgada sadamas ja saadeti saare vanglasse pealinna idaküljel. Tal õnnestus kurikuulsalt põgeneda poolteist nädalat hiljem, ronides üle vangla müüride, kuid leiti kolme nädala pärast uuesti Ponta Delgadast põhja pool elava kohaliku mehe kuuris redutamas. Ta viidi pealinna kohtusse ja mõisteti narkokaubanduse eest 11 aastaks vangi.

2001. aasta juuni sündmused on São Migueli kohalike seas tundlik teema, eriti vanemate põlvkondade jaoks, kes on näinud, kui mitte otseselt kogenud, selle saatusliku päeva mõjusid, kui Quinci valge jaht saare silmapiirile ilmus. Ponta Delgada noortel on loost vaid ähmaselt teadlikud, sest seda lugu ei armastata räåkida ja pigem häbenetakse, kuid on üldteada, et São Pedro on Ponta Delgada “narkouimas” linnaosa. Narkoprobleemid pole kusagile kadunud ja olles külastanud 5 saart, on São Migueli sotsiaalsete probleemidega inimesed ikka teistsugused kui Pico saare alkohoolikud, endised vaalapüüdjad, kes kaotasid töö kuna Euroopa Liidus pole lubatud vaalu nii jõhkral viisil tappa. Õnneks!

Netflixi sari põhinebki São Miguelil 2001. aasta juunis toimunud sündmustel, kuid sari on tehtud mõnusa huumoriga. Mulle see sari hullult meeldis, kuid saan aru, et Assooridel võetakse seda kahetiselt – paljud arvavad, et teha naljaks olukorda, mis hävitas palju elusid ja pani paljud inimesed sõltuvuste toitmiseks kuritegevuse poole pöörduma, on inetu ja rebib lahti haavu. Saare inimestele ei meeldi ka, et seriaali näitlejad on mandri-Portugalist ja neil pole Assooridega mingit seost ega sidet ja nad ei räägi filmis Rabo de Peixe küla murrakut ega isegi mitte dialecto açoriano‘t . Mina muidugi väidan, et sel juhul vajaksid subtiitreid ka kõik portugallased. Kui assoori dialektist saab veel enam vähem aru, siis Rabo de Peixe kogukond räägib sellist “setut”, et keegi väljaspoolt küla ei mõista seda!

Ma olen Rabo de Peixe’s käinud, see on üsna ilmetu küla ja inimesed paistsid kõik olema käitumishäirega või kergelt debiilsed. Nüüd ma vähemalt saan aru, mis nende inimestega juhtunud on..

Isiklikult arvan, et see Netflixi sari on Rabo de Peixe külale uus kuldmuna. Tänu sellele seriaalile, tulevad turistid uudistama, sest film on selle küla teinud maailmakuulsaks!

Hoolimata sellest, et Rabo de Peixe on suhteliselt väike küla, on seal mitu kohta, mis vääriksid tähelepanu ja külastust. Näiteks Parochial do Bom Jesus kirik, mille ehitamist alustati 1735 ja selle ehitamine võttis 150 aastat aega. Kohaliku ürikute põhjal on teada, et selle koha peal eksisteeris varem juba Jeesusele pühendatud kabel, kuid see hävis 1522. aastal piirkonda tabanud võimsa maavärina tagajärjel. Filmis toimub kirikus üsna mitu stseeni kaasaarvatud preestri üledoosi saamine.

Kuna see on küla, kus kogukond elatub tänasel päeval jälle 🙂 peamiselt kalapüügist, on kohalik kalasadam teine kohustuslik külastuspaik. See on Assooride suurim ja omalaadne sadam. Ja tore on vaadata üle paik kus 2001 aastal “lund sadama hakkas”

Kui Rabo de Peixe’s sööma tahaks minna, siis tasub proovida mõnda kohalikku kalarestorani. Kaks neist on väga kõrgelt hinnatud – O Pescador ja Botequim Açoriano.

Ning seejärel võiks kogu São Micheli saare imesid avastada, millest olen korduvalt siin blogis kirjutanud. São Migueli saar on Atlandi Jumalate kingitus, saar täis unustamatuid loodusimesid!(see on slogan lennujaama seinalt)

Vaalade ja delfiinide vaatlemine fantastilisel paadireisil (kuid tehke seda vaid siis, kui külastate vaid 1 saart. Muidu on parim saar vaalade vaatlemiseks Pico), muljetavaldav Lago do Fogo või Sete Cidades, Furnase org, teeistandused, võrratu Terra Nostra looduspark ja need on vaid mõned kohad, mis jätavad külastajatel suu ammuli. Ja teede ääres kasvavad sinised hortensiad on nii ilusad, et hing jääb kinni!

Vaadake filmi Netflixist, see on väga hästi tehtud seriaal ja näitlejad mängivad superhästi ja kui külastate peasaar Sao Migueli, minge uudistage Rabo de Peixe kaluriküla!