Ma olen viimastel ajal hoidunud osutamast karjuvale kommertsile Eesti toitlustusbusinessis. Teen seda hea meelega Prantsusmaa näitel ja eks igaüks mõtleb Eesti olukorra ise juurde. Nüüd kus ma ise Eesti äriruumist peatselt lahkun, saab tulevikus muidugi lihtsami  keelt teritada näiteks mõnede šampanjareklaamide üle ka meie linnaruumis ja sotsiaalmeedias. Reklaam pole alati paha, kui ta on näiteks informeeriv või teadvustav. Ma räägin siis neist reklaamidest, kus rahaga hakatakse mõjutama tarbija teadvust.

Täna ajas mind muigama, et mitte öelda “toolilt maha veerema” ajalehe “Le Figaro”  intervjuu Roederer’i šampanjamaja  uue önoloog-disaineri Philippe Starck’iga.

Šampanja ja kirjutav press on omavahel teadagi, nagu ma eelpool ka mainisin, üks “suur(tasuline)armastuslugu”, kunagi ei pea pettuma- ajakirjanduslik lipitsemine oskab olla kõrgtasemel.  Unustades ära toetusrahad, mida suured šampanjamajad reklaamiks välja käivad ja süübiks artiklisse endasse, et mida tarka me siis Roederer’i uuest disainerist teada saame,

Kuna ma ei teadnud, kes on Philippe Starck, siis googeldasin ja sain teada, et oma varasemas elus on ta  disainud toolid, millel ei saa istuda ja sidrunipressi, millega ei saa midagi tarka teha.  Lollid inimesed (nagu mina) muidugi ei saa aru, miks selliseid tooteid vaja on, aga asi on disainis olgu öeldud 🙂

Olles nüüd tööl Roedereri šampanjamajas, on ta oma põhimõtet 180° pööranud. Kõigepealt selgub, et pea kõik šampanjamajad on mehe juures käinud palvega, et ta disainiks neile pudeli, sildi ja kõik muu šampanjaga kaasaskäiva nagu klaasid, küülerid jne., aga mees on keeldunud…sest ta ei tahtnud, et tarbija läheks ilusa pudeli või sildi lõksu, vaid et ostja oleks huvitatud sisust! Seda võib tema disainitud pudelist ja karbist aru saada küll, et on soov keskenduda sisule, kuid minu arvates on see eemaletõukav, mitte miski ei paneks mind kingituseks säärast pudelit ostma.

Artikkel ise siin:  http://madame.lefigaro.fr/cuisine/champagne-philippe-starck-oenologue-pour-roederer-141116-117781

Le Figaro ütleb meile, et 2009 aastakäigu Brut Nature ’i iseloomustab  “no dosage” ja “no frills” ehk siis šampanjale pole lisatud suhkrut ning pudel ja karp on kujundatud tarbetute kaunistusteta, et ülistada toodet. Ühelt poolt moderne lähenemine ja teiselt poolt Roederer’i kauaaegne pärand. Tasakaalu paradoks.

OK- ma nüüd püüan oma sõnadega seletada ja andke andeks mu terav keel…Ehk siis mingi juhuse tõttu on moodsale disainerile antud kujundada maineka šampanjamaja etikett n.ö. koostöö vormis, mille kunstnik kasutab ära ning toetudes paljude ekspertide arvamusele, et hea toode ei vaja mingit rõhutamist pakendi ja sildi näol (millega ma olen põhimõtteliselt nõus), joonistab suur kombinaator uue sildi tavalisele paberile. Kuna šampanja  reklaami ei vaja, siis kirjutab ta oma nime sildile sama suurelt kui Roederer’i nime ja et veel rohkem mõjuda, võtab kollase markeri ja tõstab esile olulisi sõnu. Üks nendest on ta enda nimi. Ilus ja ülimalt mage!

Mis aga eriti nalja teeb, sama ajalehe (küll teises rubriigis) kus suur önoloog-kunstnik  Roedereri majast  non-dosage šampanjat  kiidab, on artikkel pealkirjaga “Lõpetage ära see non-dosage’ide ja extra brut’tide diktaat”- artikli autoriks endine  Veuve Clicquot šampanjamaja pressiesindaja. Kes šampanjade suhkru doseerimistega rohkem kursis, siis need teavad, et  Veuve Clicquot lisab  suhkrut ikka mõnuga…Braavo ajakirjandus!

väike tabel dosage’idest

• Extra brut – eriti kuiv šampanja, kus kogu suhkur on käärinud alkoholiks.
• Brut – kuiv šampanja, kuhu lisatakse natuke suhkrut, suhkrusisaldus 3-12 g/l.
• Extra sec – veidi magusam, suhkrusisaldus 12-20 g/l.
• Sec – magusam kui extra sec, suhkrusisaldus 15-35 g/l.
• Demi sec – peaaegu magus šampanja, suhkrusisaldus 35-50 g/l.
• Doux – magus, suhkrusisaldus üle 50 g/l.

Kõige rohkem nalja pakub pühade eel aga Moët & Chandon, kes on väljatöötanud Ameerika soodajookide ja õlleautomaatide sarnase šampanjamüügi automaadi. Sellised masinad on üleval Londonis Selfridges kaubamajas ja Milanos  Rinascentes.  Jõulude puhul on 20cl  šampanjapudel kaunistatud Zwarovski kristallidega. Mis sa kostad?  Kui nalja tahaks teha, ütleks et Moët & Chandon on nüüd rikaste õlu 🙂