Radicchio Rosso di Treviso on geograafilise päritolunimetusega ehk IGP’ ga kaitstud köögivili- sellist nimetust tohib kanda vaid Treviso, Padovo ja Veneetsia provintsis kasvanud radicchio. Köögivili, mis valmib talve külmimal kuul, veebruaris, on omaette ime.
Vahemärkusena olgu öeldud, et eelmise aasta veebruaris Berliinis toimunud puu- ja köögiviljamessil Fruit Logistica avastas päritolunimetuste kaitse konsortsium Consorzio di tutela del Radicchio Rosso di Treviso kaks ettevõtjat, ühe Hollandist ja teise Saksamaalt, kes pakkusid külastajatele Radicchio Rosso di Treviso sigurit, mis tegelikult ei pärinenud geograafilise päritolunimetusega kaitstud tootmispiirkonnast. Sellest tuli suur pahandus ja sanktsioonid saavad olema karmid,
Radicchio kasvatamine ja sellest lõpptulemuse vormine on täielik mustkunst- ei ole nii, et pannakse seemned maha ja koristatakse saak. Ei, nii lihtsalt see ei käi – õige mitu protseduuri tehakse enne läbi, enne kui tast vormub see köögivili, mida me sööme. Väga hea ja huvitav videomaterjal, kuidas kasvatus ja tootmine käib:
Trevisot iseloomustab peale kena punase värvi, mõrkjas maitse ja seega peaks meeldima inimestele, kellele meelib must kohvi, seller, redised, gin-tonic jms. mõrkjad maitsed. Mingi uuring liikus hiljuti Facebookis ringi, et mõrkja maitse austajate hulgas pidi tunduvalt rohkem psühhopaate olema kui magusamate maitsete austajate hulgas. See uurimus teeb muidugi muret- peale dzinn-tooniku, millele ma eelistan iga kell caipirinhat või cubalibret, muu mõru värk istub mulle hästi 🙂
Mina olen trevisot grillinud, ahjus küpsetanud või lihtsalt salateid teinud. Leidsin ühe Radicchio di Treviso portaali, kus on retsepte salatist magustoiduni- siin
Pean ka tõdema, et meie peres olen ma kahjuks selle mõrkja taime ainuke fänn, kuid lohutan ennast sellega, et osad maitsed vajavadki harjumist ja harjutamist ning harjutame selle aasta veebruaris jälle. Ma usun, et kui meil õnnestub treviso sigurit Eestisse saada, siis pakume veebruris ka Tigus teda mingil kujul.
