Aïoli  traditsioonilised põhikomponendid on küüslauk ja hea oliivõli, kuid lisatakse ka munakollast, et kergendada massi paksuks kloppimist. Nimi tuleb lad. keeles küüslauk alh+ ladina keeles õli oleum…

tegemine käib nii (8 inimesele):

Asetada 16 küüslaugu küünt uhmrisse ja tampida nad puruks, lisada 3 munakollast, soola ja segada kuni rebud ja küüslauk on muutunud ühtlaseks massiks:

Siis, tilkhaaval hakata lisama õli, samal ajal segades. Ajaks, kui on ära kasutatud pool õli kogust, peaks aïoli olema paksenenud tihedaks massiks:

Edasi lisada õli ühtlase tasase joana (kogu aeg segades). Aïoli muutub paksemaks ja paksemaks, peaaegu tahkeks:

Nüüd lisada veidi sidrunimahla ja seda süüakse kartulite, keedetud soolatursa,  juurviljadega, krutoonidega jne. Meie Tigus serveerime aioliga krevette aegajalt ja meritigusid Beaujolais Nouveau pidudel…

Tsiteerime jälle Peter Mayle´i:

[“Provensi poeet Frédéric Mistral, mees, kel oli luuleline meel ja praktiline mõistus, kiitis aiolit taevani selle eest, et sel peale kõige muu on ka võime eemal hoida kärbseid. Olen kogenud, et see on ka inimesi eemale peletanud, eriti neid süütuid hingi, kes on harjunud valdavas osas küüslaugust puutumata köögiga. Aïoli pole nende jaoks, kel arad maitsenäsakesed.

Tehniliselt on see majonees. Kuid see on iseloomuga majonees, ja selle võrdlemine tavalise majoneesiga on nagu tööstuslikult toodetud juustutüki võrdlemine küpse camembert´iga.”]

Rouille on meil Tigus igapäevane kaste- seda kastet lisatakse kalasupile nn. särtsu andmiseks.  Meie serveerime seda Sete kalasupiga. Rouille koosneb küüslaugust, tsillipiprast, safranist ja loomulikult olliviõlist. Tegemine on samasugune protsess nagu aiolil.

Ja loomulikult serveeritakse Marseille kuulsamat rooga bouillabaisse´i, alati rouille´ga.